Üheksa ja neljateist kuuselt muutub sinu beebi käitumine järsult -tal ei ole enam silmi üksnes sinu jaoks, vaid ühtäkki pakuvad talle teised beebid ja lapsed palju rohkem huvi. Sellega algab sinu lapsel üks põnev hingelise arengu faas, mille käigus pannakse nurgakivi teistega ühiskonnas koos elamisele.

12 kuud: seal on üks, kes on minu moodi!

Niipea kui laps kõndida oskab, on ta palju enesekindlam — siis hakkab ta ka oma eakaaslastega rohkem kontakti otsima. Alguses toimub kohtumine sama mustri järgi: oma vastas olevale beebile vaadatakse silma, naeratatakse ja kombatakse ettevaatlikult teise lapse käsi ja eelkõige nägu, selline käitumine toimib vaid üheaastastel, mõned kuud vanemad lapsed tõrjuvad juba teise kätt endast eemale. Selles vanuses ei mängi tutvumisel sõnad suurt rolli: lõbus itsitamine, naeratus või lalisemine piisavad selles suhtluses täielikult.
Kuna beebid ei oska veel samaealistega suurt midagi ette võtta, on oluline, et kummalgi oleks neile tuttav inimene läheduses, et nende vaheline tutvumine probleemideta sujuks. Pealegi ei kannata lapsed veel väga kaua endasugustega koos olla: tavaliselt kestab see mõned minutid, heal juhul kuni veerand tundi, aga siis on juba uudishimu kadunud ja emme või issi peab pildile ilmuma.

18 kuud: tahan temaga mängida!

Kuskil pooleteise aastaselt astub su laps teise suure sammu: ta tahab teiste lastega mängima minna. Üks sensatsiooniline sooritus, mis näeb vägagi tavaline välja: laps jälgib kuidas teine kaisukaru riidesse panna üritab, ta võtab korvist mütsi ja ulatab selle oma eakaaslasele. Või näiteks kui üks neist autoga mängib, põristab teine oma sõidukiga samamoodi teise lapse auto juurde. Kaks last, kes juba sedasi mängida oskavad, on juba muukski võimelised:

  • Olukorda hindama ja mängu mõttest aru saama.

  • Endale mängus rolli leidma.

  • Hetkeks teised unustama, sealjuures ka emme ja issi.

Selline edasiareng muudab emmede kokkusaamised ja beebikoolid palju pingevabamaks. Nüüdsest saavad emmed ka omavahel vestelda, sest lapsed mängivad iseseisvalt ja ei vaja pidevat tähelepanu.

Peaaegu 2-aastaselt: ma võtan temalt mänguasja ära!

Teineteisega rahulikult koos mängimine on üks pikk õppeprotsess, mis ei suju just iga kord probleemideta: alles paar sekundit tagasi vaikselt koos mänginud lapsed, on nüüd tülis, kuna üks lõi teist. Selliseid olukordi tuleb nüüd tihti ette ja võib vanematel paraku viimse kui närvi mustaks ajada. Arengupsühholoogidel on selleks siiski rahustav põhjendus: laps tahab oma võimu teise üle näidata. Kas pole mitte võrratu teise äsja valminud liivaloss laiali astuda ja siis vaadata, kuidas omanik kogu kõrist röökima hakkab? Või siis nuku „emmelt” tema laps ära võtta -lihtsalt vapustav, peaasi, et saaks teist veidikenegi kiusata!

Kaheaastane naudib seda hetke: ta kas jälgib liikumatult oma nutvat kaaslast või veel hullem -parastab veel lisaks. Seda raskem on vanematel jõhkardit mitte karistada. Aga: selles vanuses ei saa laps veel aru, miks see „paha” on, mida ta teeb. Ta ei ole veel võimeline end teise lapse olukorda panema ja pealegi meeldib talle väga oma käitumise mõjujõud. Ära hakka last noomima, pigem hajuta ta tähelepanu millegi muuga ja sa näed, et hetk hiljem on juba kogu olukord unustatud ja lapsed saavad uuesti koos mängima hakata.

2, 5 aastaselt: aitamine on tore!

See arengufaas toimub väga vaikselt, nüüd hakkab su laps sõjakuse asemel hoopiski teisi aitama ja lepitama: ta aitab näiteks mängukaaslasel kiigele istuda, hoides seda kinni, kuna ta teab, kui raske on üksi sellega hakkama saada. Või kui tal endal on kõrvadel külm, siis peab ka sõber mütsi pähe panema, et ka tal soe oleks.

Need näited tõestavad ühte suurt edusammu: laps on õppinud oma eakaaslaste tunnetest aru saama. Muidugi tuleb veel erimeelsusi ette, sest kahe- ja kolmeaastastel on siiski veel tung enda jõud proovile panna: omavahel tülitseda, teiselt midagi ära võtta või kaklema minna. Tihtipeale tuleb nad täiskasvanute poolt lahutada, et nad üksteisele haiget ei teeks. Vahest õnnestub ka leppimine vanemateta. Selliste tülide üks suur plusspunkt on see, et keegi ei hakka vimma pidama, vaid see unustatakse kiiresti.

3 aastane: suured lapsed on lahedad!

Parimad õpetajad: suuremad lapsed

See faas valmistab su järglast lasteaiaks ette — grupis peavad nad eriealistega läbi saama. Kolmeaastased imetlevad suuremaid lapsi ja mida nad kõike teha oskavad. Nad on vaimustuses, kui tohivad nende pealt õppida. Rääkimises peaks pisemad juba sealmaal olema, et suudavad 5-aastastega sammu pidada.

Kolmesena suudab laps juba oma viha kontrollida. Kuigi suuremad lapsed on neist palju osavamad, ei satu nad ahastusse, vaid vaatavad sure huvi ja hämminguga, kuidas suuremad käsu peale puud joonistavad või rulluiskudega sõidavad. Nimelt õpivad nooremad palju parema meelega vanematelt lastelt kui täiskasvanutelt.

Näiteks kui täiskasvanu talle õpetada proovib, kuidas lastekääre kasutada, ei saa ta eriti hästi aru, kuidas neid rakendada. Kui aga vanem laps nendega lõikab, siis vaatab noorem ta pealt maha ja imiteerib teise tehnikat. Kolmeaastaste jaoks on eeskujuks siiski vanemad lapsed, mitte täiskasvanud: nad pesevad niikaua hambaid, kuni suurem laps on juba suu loputanud, nad ei siple kui suuremad nende juukseid kuivatavad. Ja nad alluvad isegi käsklustele, näiteks käratas Timo, 6- aastane, oma väikesele vennale, kes magama ei tahtnud jääda, „Ole tasa!” ja ta vend jäi tõesti vakka ja ei seganud enam!

Põnevaid fakte mudilaste kohta loe SIIT!