Sina tunned end kehvasti, et ei suuda oma lastele neid asju võimaldada ja oled hämmeldunud ning vihanegi, et nad ei suuda rõõmu tunda nendest asjadest, mis neil juba olemas on. Kuidas lapsevanemana toime tulla segaste tunnetega, mis valdavad nii sind kui lapsi, kui teemaks on asjade ostmine?

Lapsed on väga osavad manipuleerijad

Nad manipuleerivad nii üksteisega kui lapsevanematega, kasutades selleks erinevaid tehnikaid. Omavahel käib pidev võitlus, kellel on kõige ägedam telefon, kõige popimad konsoolimängud ja kõige rohkem erinevaid mängukonsoole, süle- ja tahvelarvuteid.

Seetõttu käib pea igas kodus, kus koolilapsed kasvamas, pidev nurumine ja anumine, et vanemad järjekordse tehnikavidina ostaks, sest „kõigil teistel ju on“ või „miks mina pean see ainus vaene rott olema, kellel tahvelarvutit pole“ või „minu telefon on täielik juust, ma ei julge seda taskust väljagi võtta!“

Siinkohal on mõtlemiskoht lapsevanemal: kas minna lihtsama vastupanu teed, seada sammud poodi ja osta see soovitud vidin ära, et jauramine ükskord lõpeks, või jääda endale kindlaks ja keelduda.

Loomulikult tahab iga vanem oma lapsele parimat

Soovime, et lapsed oleksid õnnelikud ja et neid ei kiusataks selle pärast, et nende telefonid, saapad või koolikott on eelmise aasta mudelid. Ja kui me ei suuda või ei taha sammu pidada ega võimaldada lapsele uusimaid vidinaid, tunneme mõnikord hingematvat süütunnet.

Süütunne võib kiiresti üle kasvada vihaks, sest me oleme pahased laste peale, kes neid negatiivseid tundeid (ehk antud juhul süütunnet) esile kutsuvad. Miks nad ei võiks rahul olla sellega, mis neil on? Miks nad ei saa aru, et nende soovid muudavad sinu kui lapsevanema elu väga keeruliseks? Sellisele vihapurskele järgneb uuesti süütunne, sest sa ei taha oma laste peale tegelikult pahane olla.

Selge see, et lapse iga väiksema piuksu peale ei ole mõtet poodi tormata ja tihtipeale seab majanduslik olukord omad piirangud. Viimasel juhul on nii endale kui lapsele keeldumist lihtsam selgitada - raha lihtsalt ei ole ja kogu lugu. Mis muidugi ei pruugi vähendada süütunnet – kuidas ma ometi ei suuda oma lapsele tema soovitut võimaldada?!

Kui raha aga pole takistuseks ja su laps teab seda, tuleb sul ennast jõulisemalt kehtestada ja oma väärtushinnangutele kindlaks jääda. Mida selgemalt sa oma seisukohta väljendad ja mida kindlamaks sa oma tõekspidamistele jääd, seda lihtsam on sul negatiivsete emotsioonidega toime tulla ja seda selgemalt tajub ka laps, et sinuga ei ole mõtet mängida, sest väljapressimisele sa ei allu.