Kuigi teadlased pole siiani suutnud täpselt tõestada, miks kanasupp külmetuse korral nii hästi mõjub, teatakse ometi, et kinnine nina ja köha lähevad seda süües lahtisemaks, ka enesetunne paraneb oluliselt. Ja kanasuppi ei soovitata sugugi ainult külmetuse puhul.

Arheoloogiliste kaevamiste leiud näitavad, et inimesed hakkasid kodulindudest suppi keetma juba väga ammu, koheselt, kui nad vett keetma õppisid. Varaseimad tõendid sellest, et kanasuppi kasutati tervise parandamise eesmärgil, pärinevad antiikaja Hiinast.

Juba 2. sajandil enne Kristust deklareeris Hiina ravitseja Huangdi Neijing ühes meditsiinilises tekstis, et kanasupp on yang-toit (soojendav), millele võib erinevate haiguste ravimiseks lisada mitmesuguseid ravitoimega ürte. Samas ajast on pärit ka üks esimesi kanasupi retsepte.

Hiinas antakse kana-nuudlisuppi siiani toonusttõstva vahendina äsjasünnitanud naistele ja eakatele inimestele, kes vajavad yang-toitu, mis virgutab ja energia kehas liikuma paneb.

Hiina kultuuris sümboliseerivad nuudlid pikka eluiga. Kombineerituna kanasupiga rõhutavad nad perekondlikku heaolu.

Songi dünastia ajal (960-1279) muutus kana-nuudlisupp väga populaarseks ning selle retsepte otsiti-vahetati mujaltki Aasiast.

Juudi kultuuris on kanasupp tihedalt seotud keskajaga. Kreeka filosoof Galenos soovitas juba 2. sajandil pärast Kristust ravida kanasupiga migreeni, pidalitõbe, palavikku ja kõhukinnisust.

Mõned sajandid hiljem ilmus juudi juttude kogumikus lugu rabi Abbast (175–247) ja tema kanast, kellest keedetud hüva rooga ta ravimina kasutas.

Keskajal soovitas juudi filosoof ja ravitseja Moses Maimonides (1135-1204) kanasuppi nõrkadele ja haigetele.

Hoolimata sellest söödi seda suppi kuni 15. sajandini suhteliselt vähe. Alles siis, kui kanakasvatus edenes ja kodulinnuliha hakati sööma kompenseerimaks muu liha puudujääki, muutus kanasupi söömine regulaarseks.

Juudid serveerisid kanasuppi riisiga ning tasapisi muutus see nende kogukondades traditsiooniliseks söömaajaks. Veelgi enam – tähtpäevade ja pidustuste ajal kasutasid nad supil ujuvaid kollaseid rasvalaike õnneliku tuleviku ennustamiseks.

Pärast II maailmasõda tutvustasid juudid oma raviva kanasupi traditsiooni ka Ameerikas ning seal sai see hüüdnimeks juutide penitsilliin.

Milliseid tarkuseid meie vanaemad algava viiruse puhul jagavad, vaata SIIT!

Mida ütleb kanasupi raviomaduste kohta teadus? Suurt ei midagi. Sest teadlased ei suuda kindlaks teha, milline supi koostisosa on raviva toimega.

1978. aastal viis Marvin Sackner läbi uurimuse, millega tõestas, et kanapuljongi joomine ravib kinnist nina tunduvalt paremini kui kuuma või külma vee kurgust allakallamine.

1980. aastal tõestas Irwin Ziment, et kanapuljong, eriti siis, kui sellele on lisatud vürtse, veeldab kopsudes röga.

2000. aastal viitas Zimenti uuringule Stephen Rennard. Ka tema arvates vähendab kanapuljong kopsudes röga ning toetab valgeid vereliblesid võitluses nakkuse vastu.

Selge on see, et kanasupi kaltsiumisisaldus suureneb, kui seda kauem keeta ning sellel on kerge põletikuvastane toime. Samuti mõjub supp haigele rahustavalt ja hingekosutavalt.

Aga viirushaigused ei levi mitte üksnes õhu kaudu vaid ka seetõttu, et lapsed ei taipa õigel hetkel ja õigesti käsi pesta. Lähemalt vaata SIIT!

Allikas: Dailymail.co.uk