Kuigi vanemad võivad oma laste kasvatamisel oodata, et lapsed oleksid nendega sarnased ja mõtleksid asjadest samamoodi, on tegelikkuses sageli raske leppida selle mõttega, et „minu laps ei olegi selline nagu mina!"

Lapsevanemaks olemise juures on parajaks väljakutseks suuta aktsepteerida oma last sellisena nagu ta on ja eriti keeruline on leppida lapse selliste omaduste, käitumiste või arvamustega, mis vanema omadest väga palju erinevad, kirjutab Perekeskuse Sina ja Mina artiklis koolipsühholoog Auli Andersalu-Targo.

Inimsuhetes on erimeelsused ja erinevustest tekkivad konfliktid täiesti loomulikud ja paratamatud nähtused, mida pole vaja karta. Konfliktiga tegelemise puhul on esimene oluline samm, kuidas seda enda jaoks lahti mõtestada. Kui tegemist on pidevalt korduva erimeelsusega, siis on väga oluline enne lahendama hakkamist püüda mõista iseend ja seda, mis mind tegelikult nii väga häirib. Kui see on selge, siis saan ma vanemana oma lapsele või täiskasvanud suhtluspartnerile iseendast rääkida ehk enda kohta olulist infot jagada ja lisaks ka teist osapoolt ehk oma last või partnerit paremini tundma õppida.

Vaata ka: Tahad teada, miks sa tegelikult oma lapse peale vihaseks saad

Konfliktiga rahulikult tegelemine annab võimaluse suhted selgemaks muuta. Vajaduste või väärtuste põrkumisel tekib inimestes kiiresti ja palju tundeid, mis võivad rahulike lahendusteni jõudmise keerukaks muuta. Tugevad tunded muudavad konfliktis olemise raskeks, sest inimesed tunnevad end isiklikult puudutatuna. Seetõttu võib ajutiselt väheneda turvalisus selles lähisuhtes ja see võib olla raskesti talutav, sest suhe oleks justkui ohus. Inimene võib oodata suhtelt seda, et ollakse enamasti ühel meelel ja kui tekivad erimeelsused, siis võib see tunduda hirmutav. Seda enam, kui vanemal pole endal hetkel piisavalt jõudu või aega, et rahulikult konflikti sisuni jõuda ehk kuulata iseennast ja last.

Erinevused vaadetes ei peagi alati olema väga suured ja põhimõttelised. Vahel võivad väikesed kokkupõrked igapäevastel teemadel olla need, mis suhete heaolu mõjutavad. Kui väliselt ebaolulistel teemadel on inimesed korduvalt erineval arvamusel ja see kestab pikemat aega, siis võib inimesele eneselegi ootamatult tasapisi suureneda pahameel teise inimese suhtes, kellega on tekkinud konflikt kas vajaduste või väärtuste pinnal.

On oluline mitte jätta väiksemaid erimeelsusi tähelepanuta, vaid püüda mõista neid nii lapsevanema kui ka lapse seisukohast, mõeldes sellistele küsimustele, nagu „Miks see olukord mind nii väga häirib? Miks ma tunnen end sellises olukorras halvasti? Kas see kahjustab mõne minu vajaduse rahuldamist? Kas see läheb vastuollu mõne mulle olulise väärtuse, arvamuse, põhimõttega?”

Vajaduskonfliktiga on tegemist siis, kui inimeste vajadused põrkuvad ehk on erimeelsused mõnel teemal, mis on seotud inimeste põhivajadustega. Konflikt tekib, kui teise inimese tegutsemine või ütlused ei lase mul jõuda oma põhivajaduste rahuldamiseni.

Väärtuskonflikti peamisteks tunnuseks on, et teise inimese käitumine on mulle vastuvõetamatu ja samas pole sellel käitumisel mulle otsest mõju. Mind võib miski tõsiselt häirida või lausa ärritada ja ma tahaks, et teine inimene end muudaks, kuigi tema jaoks pole probleemi ja ta ei pruugi olla sellest muutusest üldse huvitatud. Vajadus- ja väärtuskonfliktid võivad tekkida suhete erinevatel tasanditel, näiteks laste ja vanemate vahel, lapsevanematel omavahel, lastel omavahel, täiesti vabalt võivad vajadused või väärtused põrkuda ka kodude ja lasteaedade või koolide vahel. Ning alati ei olegi päris selgelt aru saada, kas tegemist on kahe inimese vajaduste või väärtuste kokkupõrkega.