Ütlesin, et ma ei ole kindel ja ma pean Esileediga nõu pidama. Kohe oli tuba täis ilkumist, küsimist, kelle jalas püksid on ja tehti suuga piitsa hääli. Mis teha, ma olin kunagi täpselt samasugune ja ka tulevikus ma tõenäoliset kasutan võimalust ja heidan sõbra üle nalja, kui ta teatab, et ta peab naise nõusse saama, et kusagile minna. Kuidas siis nii ,et mees ei saa ise enda eest otsustada, vaid peab naise käest luba küsima?

Aga no mis teha, laps muudab asju. Rääkimata kolmest lapsest. Tegelikult ma ei läinudki Esileedilt luba küsima, sest ma tean, mis ta ütleb. Ta ütleb, et mine muidugi, sa ei ole ammu sõpradega aega veetnud. Ta paluks vaid, et ma telefoni läheduses hoiaks. Igaks juhuks. Kuid ka siis ta ei helistaks mulle, vaid üritaks viimase hetkeni ise pusida, et kolm last magama saada. Ja just sellepärast ma ei küsinudki, sest mul oli juba ette teada, mis ma vastan.

Ja ma tean, mis on õnneliku abielu saladus. Kirjutasin sellest pikemalt SIIN!

Ütlesin semudele, et ma ei tule. Lapse saamine muutis viisi, kuidas ma tahan enda aega veeta ja kuidas lõbutseda. Kui ma käisin varajastes kahekümnendates väljas keskmiselt kolm kuni neli korda nädalas ja jõin alkoholi, siis nüüd on minu ideaalne vaba aja veetmine hoopis teistsugune. Ma tahan olla lihtsalt üksi. Omaette. See on minu vaste pidutsemisele. Ma ei peagi midagi tegema, kui ma üksi olen, aga see tähendab, et ma ei pea kellegagi suhtlema

Mitte, et mulle mu perekond ja sõbrad ei meeldiks. Ma olen väga tänulik ja õnnelik, et mul on nii suurepärased sõbrad, kes ei heida mulle ette, et me tihedalt enam ei suhtle, sest üksteise sünnipäevadel me näeme nii ehk naa. See on üks neist sotsiaalsetest olukordadest, kust meid välja ei jäeta ja kui me ei saa minna prega, siis ühekaupa püüame ikka käia. Ja ka mu pere on suurepärane ning ma ei oskaks soovida paremat. Ma arvasin, et parem saaks olla ehk siis, kui oleks mitu naist, aga Esileedi vaatab mingit saadet perekonnast, kus on neli naist ja aitäh, ei soovi.

Ma lihtsalt ei näe võimalust, kuidas ma suudaksin alkoholiga seltskondlikke olukordi nautida. Võiks ju soovitada, et tee seda ilma alkoholita, kuid väga raske on kuulata kaine peaga purjus inimese juttu, nautida kõrvulukustavat mürtsumist klubis ja veeta tantsuplatsil aega nii, et ennast mitte tobedalt tunda. Räägin siinkohal endast ja ma toetan kahe käega projekti “Joome poole vähem”, kuid minu jaoks ei ole sellist asja olemas, sest mulle pole vahet, kas ma joon palju või vähe. See peab olema minu jaoks kõik või mitte midagi, sest ka üks pits viina rikub mu võimaluse sõita ise autoga koju, minna koju appi lastega tegelema, kui vajadus on. Kuidas ma lähen ja võtan Noorsandi kaissu, endal viinahais juures. Kuidas ma naudin ennast teades ette, et mul on homme raske ja paha olla ja Noorsand peab turnima mu elutu keha otsas ja ainus, mis ma talle ütlen, et oota, varsti issi ärkab.

Seega, seni, kuni lapsed mind lahedaks peavad ja mitte ainult ei ole sunnitud minu kaisus magama, vaid see on nende esimene valik, ei ole minu vaba aja valik baarid, klubid ja alkohol. Mul ei ole vaja lõõgastumiseks klaasi veini ega pudelit õlut, mul on selleks vajaks Noorsandi, kes kilgates karu eest põgeneb, kui ma möirates teda mööda elamist taga ajan. Kui kasutada paari aasta vanust Saku õlletehase sõna “pehmo”, siis kas ma peaksin ennast nüüd pehmoks? Reklaami kohaselt peaksin ma seda tegema küll, sest ma valiksin peo ja alkoholi asemel perekonna iga kell.

Pealegi on kolme lapsega elamine suhteliselt sarnane keskmise peoga. Nii nagu baarideski, on ka meie kodus pidev lärm, mis ei jää hetkekski vait, kuni lapsed ärkvel on. Nii nagu baarist tulnuna, ärkad sa hommikul, pea paks üles. Ma teen seda igal hommikul. Igal hommikul on mul tunne, nagu ma oleks trammi alla jäänud, sest kaksikud söövad öösiti iga kahe-kolme tunni tagant ja Noorsand pole ka maailmaklassi magaja. Kodus on isegi ekstreemsem kui baaris, sest kodus olles on mul palju suurem tõenäosus, et keegi valab mulle vee kaela, keegi lööb mulle jalaga näkku või mis kõige tõenäolisem — keegi oksendab mind täis. Seega, ma ei tunne, et ma millestki ilma jään.

Minu ideaalne ajaveetmine on lihtsalt olla üksi ja ma ei kujuta ette, millal see juhtuda saab. Ühe lapse saadad sa vanaema juurde. Kaks last saadad sa vanaema juurde. Aga kolm — kas keegi oleks nõus tegelema kolme lapsega? Ma olen leppinud, et järgmise paari aasta jooksul on minu üksi olemine selline, et keegi ripub mu jala otsas. Isegi praegusel hetkel, kui ma seda kirjutan, on mu parem käsi (jah, ma pean hetkel kirjutama vasaku käega) Noorsandi käes, kes püüab mu abielusõrmust käest kangutada. Kuid ma olin kaval, ma läksin paksuks — seda ta sealt kätte ei saa.

Kõiksugu mõnusad juhtumisi Henry ja Esileedi suhte algusajast ja Noorsandi kasvamisest, leiad SIIT!