Perepsühholoog Pjotr Dimitrievski selgitab: „Laste kasvatamise ajalugu tunneb mitmeid võimalusi ja meetodeid, kuidas laste ja täiskasvanute maailma vahel distantsi hoida. Aristokraatlikus ühiskonnas näiteks olid need kaks seltskonda täiesti eraldatud. Lapsi kasvatasid vanemate asemel guvernandid, isad-emad ilmusid lastetuppa ainult unemusi andmise ajaks. Teisest äärmusest on pärit talupojakultuur, kus oli kombeks terve perega ühisel pikal lavatsil magada. Seal said lastele täiskasvanuelu üksikasjad, ka intiimsed, juba varakult selgeks — mingeid saladusi polnud.

Kaasaegne elu linnas pakub nende kahe vahepealset varianti. Ühelt poolt sööme koos lastega õhtust, käime koos loomaaias, poes ja vanaemal külas. Teisalt aga on vanematel oma tuba, mis võimaldab neile pärast laste magama panekut piisavalt privaatsust ja kahekesi koosolemise aega.“

Kuid ikka juhtub, et mõnikord kuulevad lapsed pealt täiskasvanute jutte, mida nad kuulma ei peaks või näevad vanemate tegemisi, mida nägema ei peaks. Ja see toob kaasa ka negatiivseid tagajärgi.

Mis on siis need asjad, mida laste juuresolekul mitte mingil juhul teha ei tohiks?

1. Rikkuda ohutusnõudeid

Oluliseks osaks lapsevanema rollist on lapsele ohutu elu õpetamine: ettevaatusabinõud elektriliste töö- ja majapidamisriistade ja gaasipliidi käsitlemisel, ohutu liiklemine tänavatel ja teedel. Kuid esineb ka olukordi, kus riskime ise liigselt: olles veendunud, et autot ei tule, jookseme punase tule ajal üle tee jms, arvates, et risk on minimaalne. Lapse juuresolekul aga ei tohi midagi sellist kohe kindlasti teha. Väikesel inimesel pole piisavalt kogemust, et hinnata, millal võib üldkehtivaid reegleid erandkorras eirata. Laps tõlgendab vanema käitumist nii, et ohutusnõudeid ei peagi täitma.

2. Tegelikult nii ei tohi, aga mina võin

Mõnikord keelavad arstid lapsel rangelt magusa söömise või määravad kindla päevarežiimi. Et minimeerida ahvatlusi, ärge ka ise sel ajal magusat sööge. Kui te ei taha, et lapsed liiga palju telekat vaataks, siis ei tohiks ka isa kogu aeg teleka ees diivanil vedeleda. Vastasel juhul tõlgendab laps asja nii, et emale ja isale on see lubatud, aga temale mitte. Kui sulle ei meeldi, et laps lõunalauas telefoni näpib, siis ära tee seda ka ise.

3. Valetada ja teha nägu, et see on normaalne

Asi pole isegi mitte üksnes moraalis, vaid lapse psüühikas, mis pole valmis vastuolude tuvastamiseks. Õpetame lastele, et vanematele ja õpetajatele tuleb rääkida tõtt, ei tohi valetada. (See on tõesti oluline, et vanemad teaksid näiteks, kus nende laps asub ja millised on tema plaanid.) Kui ema aga räägib esmalt, et valetamine pole ilus, aga hiljem palub lapsel talle helistanud ülemusele öelda, et „ema pole kodus“, ei suuda väiksem laps pilti õigesti kokku panna.

4. Sageli tülitseda

Mõned ekstreemsete vaadetega psühholoogid on seisukohal, et lapsevanemad ei tohiks üldse laste juuresolekul tülitseda. Kuid tegelikult on see üsna lootusetu nõudmine. Laps tunnetab väga hästi pingeid, isegi kui täiskasvanud sellest ei räägi. Konflikti maha vaikimine ja sellest lapse psüühika mittetraumeerimise huvides saladuse tekitamine võib hoopis vastupidi — halvasti — mõjuda.

Loomulikult ei tohi üks vanem vahendeid valimata last tüli ajal enda poole meelitada ja teise vanema vastu üles ässitada — poole valimine on lapse jaoks liiga suur vaimne koormus.

Kui taipasite, et käitusite laste juuresolekul kaasas suhtes liiga emotsionaalselt ja inetult, tuleb nende kõigi juuresolekul ka vabandust paluda ja ära leppida. Annate sel moel käitudes lastele õppetunni, kuidas konfliktist väljuda tuleb.

Laste jaoks on oluline teada, et tüli, mille tunnistajaks nad olid, on lahendatud. Vastasel juhul hakkavad nad fantaseerima. Selgitage neile lihtsate sõnadega, mille pärast tüli tekkis ja millisele lahendusele te jõudsite. Võtke arvesse lapse egotsentrismi: nad arvavad, et kõik asjad elus juhtuvad nende pärast. Oluline on selgitada, et tüli ei tekkinud selle tõttu, et lapsed midagi valesti tegid.

Vaata ka: Millest tekivad lahkuminekuni viivad tülid?

5. Ebatsensuursete sõnadega sõimata ja vanduda

Selles valdkonnas räägitakse sageli üht ja tehakse teist. Kui teie arvates on ebatsensuursete sõnade kasutamine lubamatu, kehtib see kõikjal, alati ja kogu jutu kohta. Muidu tekib taas reegel, mida mõnikord järgitakse, teinekord aga mitte. Me oleme pelgalt inimesed, võime eksida ja enda seatud reegleid rikkuda. Kasutage oma eksimusi kasvatuslike võimalustena: leidke aega, et selgitada lapsele, et käitusite valesti. „Andesta, et ma vandusin. Ma peaksin oma sõnu paremini valima,“ sobib väga hästi.

Vaata ka: Mida teha, kui laps ropendab kui voorimees?

6. Avalik intiimelu

Lapsevanemad on täiskasvanud inimesed ning on normaalne, et nad teineteist puudutavad, suudlevad ja mõnikord seksist räägivad. Lapses ei tohi tekkida tunnet, et see osa elust on midagi koledat ja vastikut. Kuid tasub olla tähelepanelik ning jagada lastega seda, kuidas intiimsete asjadega ümber käia. Intiimelu sellepärast nii ju nimetataksegi, et see pole mõeldud avalikkusele eksponeerimiseks.

Vaata ka: Aga kuidas jääb seksiga, kui lapsed võivad iga hetk peale sattuda?

Õrnad puudutused ja suudlused näitavad lapsele, et vanemad armastavad teineteist. Kuid seksuaalvahekorra üle mahlakaid nalju heita ja liigselt sosistada ei maksa. Laps arvab siis, et tegemist on millegi tähendusliku ja saladuslikuga ning hakkab selle vastu liigset huvi tundma ja fantaseerima.

7. Kritiseerida lapse jaoks olulisi täiskasvanuid — vanaema, õpetajat

Neid, kes lapse jaoks autoriteetsed on, ei tasu rünnata. Kui laps kodus kuuleb, et õpetaja on loll ja lohakas, ei suuda ta teda koolis austada ega tunnis korralikult käituda.

Omaette teema on äiad ja ämmad. Ükskõik, kuidas te neisse ka ei suhtuks, ärge unustage, et lapse jaoks on nad vanaema ja vanaisa.

Vahel tuleb pingutada, et mitte öelda midagi halvasti eksabikaasa kohta. Tuletage sel juhul meelde, et 50% teie lapsest on abikaasalt päritud „materjalist“ ning eksi kritiseerides lööte te tegelikult last ja haavate tema enesehinnangut.

Vaata ka: Mida ei tohiks kindlasti pärast lahkuminekut teha — lahutatud vanemate ja nende laste soovitused

8. Arutada laste kasvatamist

Lapse jaoks on kasulik teada, et vanemad on oma otsustes kindlad ja ühtsed. Seepärast tuleb laste kasvatamise põhimõtete üle vaielda siis, kui lapsed on magama läinud.

Vaata ka: "Ma ju ütlesin sulle, et lapsele rohkem kommi ei anna. Nüüd sina andsid ja tegid minust selle paha vanema!"

9. Lõputult närukaelu kiruda

Siinkohal töötab printsiip, et vanusega koos kasvab ka aru. Algul areneb abstraktne mõtlemine, seejärel õpib laps mängima ja eakaaslastega suhtlema.

Poliitika on vastuoluline ja ahvatlev teema, kuid oma poliitilisi vaateid lapsele peale suruda ei tohi: laps ei jaga neid teiega mitte samade veendumuste jagamise pärast, vaid sellepärast, et soovib teile lojaalne olla.

Poliitikast võiks rääkima hakata siis, kui varateismeline teilt selle kohta arvamust küsib või teilt teie veendumuste kohta aru pärib. Seejuures tuleb lapsele ka öelda, et kõike kuuldut ei maksa tõe pähe võtta. Õpetage lapsele, kuidas infot analüüsida ja erinevaid vaatenurki mõista.

10. Arutleda maailma lõpu üle

Maailma lõpust, maakerale lähenevatest komeetidest ja tsunamidest rääkige omavahel, mitte laste juuresolekul. Kui siiski juhtute koos televiisorist mõnd looduskatastroofi nägema, siis selgitage, et looduskatastroofid on harvesinevad. Teemasse ei maksa minna väga sügavuti, juhtige jutt selle asemele millelegi muule ja huvitavale.

Vaata ka: 10 minuti tegevused, et oma lastega kontakti saada

Allikas: aif.ru