Kuni surm meid lahutab…

Seda lauset võeti vanadel aegadel palju tõsisemalt ja siis oli kärgpere loomise peamine põhjus tõepoolest lapse ühe bioloogilise vanema surm. Ja kuigi ka siis armuti püsisuhtes olles pettumuste trotsiks, polnud lahutamine enne eelmise sajandi keskpaika veel ühiskonna silmis soositud.

Ajad on muutunud. Kunagi varem pole elu olnud nii selgelt isikukeskne, soodustades ning julgustades isikliku õnne otsimist ning tähelepanu pööramist oma isiklikule arengule. Kohustused ja ühiskondlik norm ei hoia enam paarilisi koos nii tugevalt kui varem. Isikliku õnne otsing on ju praeguse aja inimõigus…

Praegusel ajal lahutab inimesi valdavalt enam mitte surm, vaid just elu. Seega valdav osa tänastest kärgperedest sünnib õnneotsingute ja lahkuminekute pärast.

Lapsed suudavad nii mõnelgi korral liita pere pikkadeks aegadeks kokku ka siis, kui paarisuhe enam ei toimi. Elatakse koos harjumusest, ühise kodu hoidmise nimel, laste pärast. Tõeliseks suhteliimiks on siiski naise-mehe vastastikune emotsionaalne seotus — kiindumus, usaldus, austus, lähedus ja turvatunne (nii füüsiline kui emotsionaalne), mitte lapsed, ühine kinnisvara, laen, auto, koduloom ja hüpoteek. Jah, suhe on kindlasti ka materiaalne, pragmaatiline, logistiline, seksuaalne ja sotsiaalne liit, kuid tõelist rahuldust pakub suhe siiski vaid siis, kui see on ka tugev emotsionaalne liit.

Ja jumal tänatud, et lahutamine pole enam häbimärgistatud tegevus. Inimese õnnetunne sõltub tema tervislikust seisundist, eneseteostusest, materiaalsest turvatundest ja lähisuhete kvaliteedist. Suhe ei ole vangla, kus peab oma 18 aastase (või halval juhul eluaegse) karistuse patustamise eest ära kandma, kuigi selles suhtes hing ei laula ja süda ei rõõmusta.

Suhtest võib ja mõnikord peabki lahkuma, kui see üldse rahuldust ei paku ning aina negatiivseid emotsioone tekitab. Suhe on voog, energia, partnerite mõlemapoolne soov suhtes olla. Mõnikord saab voog otsa.

Jah, mõnikord lahkutakse suhtest liiga kiiresti. Enne minekut peaks proovima suhte kallal tööd teha, eriti siis, kui seal on laps(ed). Võiks ju nii olla, et kui endiste elukaaslaste puhul partnerite suhe lõpeb, siis vanemlik suhe nende vahel jääb kestma igavesti. Kahjuks näevad terapeudid tihti vastupidist.

Kui uude suhtesse siirduja laseb laseb lapsest lahti ja üksijääja hoiab lapsest kinni

Paraku pole harvad juhtumid, kus pärast lahkuminekut ja uue suhte moodustamist, vajub uude suhtesse siirdujal unustusse mitte ainult ekspartner, vaid ka laps. Selle asemel, et olla integreeritud kärgperre, saab lapsest justkui „ekslaps“. Lahutus partnerist ei tohiks kaasa tuua lapse hülgamist.
Oma lapsest mitte hoolimist saab läänemaailma kiriklikke tavasid austavate inimeste jaoks võrrelda surmapatuga ning idamaiste väärtuste kummardajate jaoks karmavõla kogumisega. Religioonikaugete inimeste jaoks olgu lapsest mitte hoolimine sõnastatud siis ebaküpsuse, vastutustundetuse ja egoismina. Kes kord vanemaks saanud, peab kasvama selle vastutuse vääriliseks.
Kindlasti eksisteerib lapsevanemate seas rongaisasid ja rongaemasid, kes tahavadki jätta maha nii partneri kui ka lapse. Ent tegelikkus on enamjaolt selline, et mees jätab maha naise või naine mehe, harva soovitakse tõepoolest maha jätta ka last.

Kaks vanemat on lapse esimene inimõigus

Teine kurb asjalugu, mis lahkuminekujärgselt ruineerib last, on üksijäänud partneri viha ja katsed teist vanemat lapse elust kättemaksust „välja kirjutada“.
Lapse elust teise vanema kustutamine või tema rolli pisendamine on aktsepteeritav vaid siis, kui see vanem on füüsiliselt või emotsionaalselt vägivaldne ega hooli lapsest üldse või on lausa pahatahtlik.
Teine vanem on lapse poole geneetilise koodi algallikas. Vanemate ülesanne on anda oma lastele juured ja tiivad. Kummalgi vanemal pole õigust lapse tiibu kärpida ja juuri läbi lõigata.
Vanemad on lastele justkui maamärgid — sadamasse turvaliseks sissesõiduks on vaja kaht maamärki. Tore, kui nad elavad rahumeelselt ühe katuse all. Aga ka eraldi olles on võimalik maamärkidena edukalt koostööd teha ja lapse eluteed suunata.

Sageli öeldakse, et lahkuminekud ja uute suhete moodustamised toodavad haavatud tiivaga lapsi, kes on määratud igaveseks valujõgedesse kümblema. Ma soovin kummutada oma raamatuga müüdi, et vanema valiku tagajärjel kärgperre sattunud lapsest sirgub tingimata traumeeritud hingega inimene, kes on oma edaspidises elus määratud kümblema valujõgedesse, kes tänu „õige“ perekonnamudeli puuduvale kogemusele ei suuda tulevikus samuti täisväärtuslikku pereelu elada.

Lapsed ei saa lahutuse protsessist ja kärgpere elulaadist kui sellisest traumeeritud. Laste hingehaavad tulevad enamasti sellest, kuidas lahutakse, kuidas vanemad teineteisesse suhtuvad ja kas/kuidas laps integreeritakse uude perre

Ideaalses maailmas ei peaks teisele ringile siirdunud vanemal olema mingit muud variantigi, kui võtta oma esimese ringi last kärgpere täieõigusliku liikmena ja jagada temaga oma armastust, aega, tähelepanu ja raha.
Uuele parterile peaks olema aabitsatõde, et eelmisest suhtest tulnud partner tuleb võtta oma ellu vastu koos tema lapsega. Või siis jätta.
Valutaval üksijääjal on lahendada peaaegu võimatuna näiv ülesanne nagu muinasjutus, kus kuningas käskis talumehel tema ette ilmuda mitte riides, aga ka mitte alasti ja mitte teed mööda, aga ka mitte tee kõrval. Eluterve talupojamõistus ütleb, et kui keegi on sulle väga haiget teinud, sind reetnud, petnud, su unistused purustanud, siis parim moodus tervenemiseks on sellisest inimesest eemale hoida. Ta lihtsalt unustada. Nii mitmedki üksijääjad valiksid selle mooduse toibumiseks. Kui last poleks mängus, võikski nii teha. Aga laps on mängus. Sellest mängust sõltub lapse närvisüsteemi seisund, turvatunne ja minapilt. See, mis aitaks paraneda üksijääjal, kahjustab last. Lapse nimel peab ekspartneriga suhtlemist jätkama. See võib mõnikord olla tõesti raske ülesanne. Antud olukorras peab üksijääja eelistama lapse huve, kuigi see võib enda toibumisprotsessi aeglustada või saboteerida.

Me kuuleme palju lugusid, et lahutusjärgselt kestab vanemate võitlus, kumb lapsega saab aega veeta. Me võiksime selle võitluse tühistada üheainsa mõttemustri muutmisega — küsimus pole mitte vanemate õiguses veeta lapsega aega, vaid lapse inimõiguses veeta aega oma mõlema vanemaga, osaleda mõlema vanema elus, õppida teda tundma.

Laps ei pea valima ühe või teise vanema vahel. Lapsel peab olema õigus valida olla koos nii ühe kui teise vanemaga

Kui lahkuläinud vanemad ja nende uued partnerid suudaksid lahku minnes ja uut suhet luues elada reegli järgi, et teeme antud oludes nii, nagu on lapsele parim, ei peaks me rääkima traumeeritud valujõgedes kümblevatest lastest, kelle õpitulemused on kehvad, sotsiaalsed oskused madalad ja närvid krussis.

Minu "Eluterve kärgpere käsiraamat" ongi sellest, mis siis on lapsele parim. See on vanemate teha, missuguseks kujuneb elu kärgperes — kas nii nagu herilasepesas või hoopis mesilassülemis.

Kirjanduskonkursi BestSeller aimekirjanduse kategooria võitja Katrin Saali Sauli teose "Eluterve kärgpere käsiraamat" esitlus
Foto: Fred-Erik Kerner