Foto: Scanpix/PantherMedia

Veerand kõigist inimestest võib elu jooksul kannatada mõne ärevushäire all. Ärevushäired algavad tavaliselt nooruki- või nooremas täiskasvanueas ja on korduva või mõnikord kroonilise kuluga. Naised haigestuvad meestest kaks-kolm korda sagedamini.
Ärevushäirete tekkes on tähtsad nii pärilikkus kui ka väliskeskkonna tegurid ning nende vastastikune mõju.
Väga tihti diagnoositakse ärevushäired inimestel, kelle põhihoiakutes on tähtis kord ja etteaimatavus ning kõigel peab olema seletus. Nad on sageli korralikud, täpsed ja vastutustundlikud inimesed. Maailm pole aga väga etteaimatav ja kontrollitav, sest palju on juhuslikku ning seletamatut, mille aktsepteerimine on tähtis hea tervise säilitamisel – niisiis tuleb olla oma suhtumistes paindlik.

Ravi

Kui ärevusseisund on väga kinnistunud, siis kasutatakse ravis nii ravimeid kui psühhoteraapiat. Kergemate seisundite puhul on esmavalik psühhoteraapia.
Ravimitest kasutatakse põhiliselt antidepressante. Ravi alustamine võib olla probleemne, sest ärevushäiretega inimesed on antidepressantide algusperioodil kõrvaltoimete osas väga tundlikud ning kalduvad neid katastrofiseerima. Esmased kõrvaltoimed on siiski ajutised ja taanduvad 7–10 päevaga.

Antidepressante võetakse kindla pikaajalise ravikuurina, nende mõju ei ilmne kohe, vaid vähehaaval alates teisest kuni neljandast ravinädalast. Tihti ei osata eristada antidepressante rahustitest. Rahustid on antidepressantidest keemiliselt erinev ravimite grupp, nende toime on kiire ja lühiajaline ning jätab mulje, et neist on abi. Abi on aga vaid selleks korraks, kuna rahusti ei hoia ära järgmise haigushoo teket, vaid hoopis tekitab ohu jäädagi neid tarvitama. „Rahustid on kiirabi kapis asjakohased, aga pikaajaliselt neid kasutada ei tohi, neid tuleb tarvitada vaid nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik, vastavalt arsti soovitusele,“ ütleb Orav.

Kui rahusteid kasutatakse kaua aega, võib kujuneda rahustisõltuvus, mis on sama raske nagu iga teine sõltuvus. Rohuvõtmine muutub harjumuseks, annused hakkavad suurenema, võtmiskorrad sagenema, ravimit võetakse edasi ka esialgse näidustuse taandumisel. Võõrutussümptomite tõttu ei suudeta ravi katkestada ega annust vähendada.

Eksponeerimine ja vältimiskäitumine

Üks psühhoteraapiameetod, mida kasutatakse ärevushäirete ravis, on eksponeerimine, see tähendab, et patsient viiakse järk-järgult kokku oma hirmu objektiga, hirmutava olukorraga.
Kas võiks koertekartja proovida ise koertega kohtuda? Või peaks seda tegema ikkagi psühholoogi juhendamisel?

„Kui on tegemist hirmuga, mis on ärevushäire mõõtu, siis oleks ikka mõistlik psühholoogiga sel teemal rääkida, enne kui ennast ohuga silmitsi seada. Järkjärguline eksponeerimine käib teatud juhendi järgi, harjutamine tuleks planeerida õnnestumise garantiiga,“ ütleb Orav.
Eksponeerimisravi mõte on lõpetada vältimiskäitumine. Kui jäädakse olukorda piisavalt kauaks, kuni ärevus hakkab taanduma, saab inimene oma veendumusi korrigeerida. Kogemus võimaldab mõista, et ärevus on ajutine tunne, et ta saab olukorda kontrollida ka ärevana ja et naabrite kutsa ei ole just Baskerville’ide koer.

Psüühikahäireid on inimesel raske endale teadvustada. Kopsupõletikuga võetakse ju rohtu, miks siis mitte psüühikahäirega? Ärevushäire korral on ajus keemiline tasakaal häiritud, selgitab dr Orav. Tihti mõistab inimene alles paranemisprotsessi ajal, mida ärevushäire või depressioon tegelikult tähendavad.

Kuna ärevushäirete sümptomid on ka kehalised, siis on kindlaks diagnoosimiseks vaja teha ka teatud uuringud, et välistada kehalised haigused, mis annavad sarnaseid kaebusi ja sümptomeid (mitmed südame- ja veresoonkonnahaigused, neuroloogilised haigused, kilpnäärmehaigused jms).

Ohu märgid, mis viitavad sellele, et pole tegemist lihtsalt tähtsa sündmusega kaasneva erutusega, vaid et oleks vaja pöörduda perearsti või psühholoogi poole, on, kui märkate, et pinge ja ärevus on püsiv, ei lähe üle, ei saa magada, peate ärevuse tõttu oma elu kuidagi piirama, olete hakanud midagi selle tõttu ära jätma, on tekkinud erinevaid kehalisi kaebusi, olete hakanud liiga sageli vererõhku või südant kontrollima ja lähete sellest järjest rohkem närvi, sest näitajad on kogu aeg erinevad või järjest suuremad.
Tõhusalt toimiva ärevushäire raviga kaovad tihti ka kaasuvad kehalised hädad (vererõhk normaliseerub, rütmihäireid esineb harvemini), kinnitab dr Orav.

Allikad: Elutark, Elukiri