Vahetult pärast lapse sündi sain ka teada, et mu mees oli mind petnud ja see kaotas minu igasuguse usalduse. Muutusin kahtlustavaks ja kontrollivaks, mis lisas suhtesse veelgi pingeid. Kuna mees töötas nädalavahetusel öösiti meelelahutus-sektoris, siis oli ta pidevalt ümbritsetud naistest, mis röövis minu südamerahu ja tihti ka põhjendatult.

Peaaegu 2 aastat pärast lapse sündi otsustasime abielluda. Ma lootsin sisimas ja uskusin, et see muudab kõike, et ma saan tagasi oma kindlustunde ja ei näe enam ohtu seal kus seda äkki ei olegi. Siiski ei muutunud midagi ja kummalised olukorrad jätkusid ning kontrollimised kandsid vilja. Nägin, et iga kord kui hakkan jälle vaikselt oma abikaasat usaldama tuli ilmsiks midagi, mis kõik pingutused luhta ajas ning olime jõudnud taas algusesse. Ma tundsin, et ma ei ole selles suhtes õnnelik ja rahulolev, aga oma tütre pärast ei julgenud olukorrast ka välja astuda.

Eelmise aasta sügisel elasime mõnda aega eraldi tubades ja koos vaid lapse pärast. Novembris mõtlesin aga et annan endast veel 200 %, et siiski oma perekonda päästa. Andsingi ja tundsin ka, et abikaasa pingutas, aga siiski oli vihahooge, mis hirmutasid mind juba uut moodi.

Nüüd kaks kuud tagasi tulid ilmsiks taas vihjed truudusetusele ning see oli mulle liig. Pärisin aru ja tunnistan, et solvasin oma abikaasat sõnadega, mida poleks ehk tohtinud teha. See viis teda endast välja ning ta tõstis mu ukse taha. Jah, ilmselt oli see vihahoos juhtunud olukord, aga kahjuks nägi seda kõike pealt meie tütar. Ja jällegi selgitas ta lapsele olukorda nii, et tõstis emme ukse taha rahunema. See hetk jõudis minuni teadmine, et ma ei taha, et mu laps näeks pealt sellist elu ja peame lahku minema.

Otsisin endale kena üürikorteri ja kolisin välja, lapse osas aga otsustasime, et ta elab osa aega minuga ja osa lapse isaga.

Nimelt on laps isaga väga lähedane. Mulle jääb lihtsalt mulje, et meie perekonnas olen olnud mina see, kes kasvatab ja noomib ning kutsub korrale, samal ajal kui isa on palju ära olnud ning veetnud lapsega kodus vaid kvaliteetaega ja on näha, et lapse isa ja laps on lähedasemad kui mina lapsega.

Lapse isa ei olnud nõus, et laps hakkab elama vaid minu juures, et tal on üks ja kindel kodu, mistõttu hetkel oleme lahendanud olukorra nii, et laps elab nädala minuga ja nädala isaga. Siiski on ta valdavalt rohkem minu juures, sest lapse isal on endiselt selline töö, mis nõuab palju eemal olemist. Esimesed paar nädalat oli kõik hästi, aga nüüd on mul lapse pärast mure tekkinud.

Nimelt ütleb ta sageli, et ei taha minu juurde tulla. Kui mina lähen talle lasteaeda järgi hakkab ta hüsteeriliselt nutma, tõukab mind eemale ja on väga kurb ja kuri ning ütleb,e t tahab minna issi koju ja küsib miks issi talle järgi ei tulnud. Mind hirmutab selline käitumine. Olen temaga palju rääkinud sellest ja ta ütleb, et igatseb issit ja muretseb tema pärast. Ja et talle ei meeldi emme uus kodu. Samas kui ta on lapse isa juures, siis ei küsi ta kunagi minu järgi või ei ütle, et tahab minu juurde tulla. Käisin nende juures ka ise külas ja me mängisime toredasti lapsega ja veetsime kenasti aega, aga ühel hetkel kui tegin midagi, mis talle ei meeldinud (segasin teleka vaatamist vms) siis ütles ta, et emme hakka nüüd ära minema.

See olukord hirmutab mind ja teeb haiget. Olen mõelnud, et äkki ma peaksin loobuma lapse pärast võitlemisest ja laskma tal olla isaga nii palju kui ta soovib ning käima teda vaatamas siis kui ta tahab. Aga kas nii väike laps saab dikteerida kuidas asjad käivad, või on see pigem tema tunnetega arvestamine? Ma tahan, et ta oleks õnnelik ja tunneks end hästi. Samas kui ta on oma tunnikese minuga nutnud ja oma tundeid minu peale välja elanud saame jälle kenasti läbi ja ka meil on omavahel väga tore.

Olukorra teeb omakorda veel keeruliseks asjaolu, et lapse isa ei ole siiani leppinud meie lahkuminekuga ja tahaks et me oleks jälle koos. Kardan, et tema käitumises võib peegelduda midagi, mis annab lapsele lootust, samas kui mina kinnitan lapsele, et see on lõplik otsus ning suurte inimeste maailmas vahest on nii, et emme ja issi ei saa koos elada. Alati kinnitan tütrele ka, et tema ei ole mitte kuidagi asjas süüdi ja tal on ja jääb alati emme ja issi ning me mõlemad armastame teda väga. Ja tegelikult saame me lapse isaga rahulolevalt läbi, ehk isegi paremini kui varem.

Lõpetuseks ma olen lihtsalt nõutu. Tunnen ennast süüdi, et olen lõhkunud perekonna, aga samas saan aru, et koos me ka jätkata ei oleks saanud. Nüüd tahan anda endast kõik, et mu laps oleks õnnelik, aga näha teda kurvana ja minu vastu meelestatuna paneb mind mõtlema, mida ma olen valesti teinud ja kuidas ma saaks olukorda vähegi paremaks muuta. Sisendan endale, et see on kõigile raske aeg ja tuleb lihtsalt tugev olla ja üle elada, aga kuidas teha seda kõigile pisutki lihtsamaks...

Kommenteerib Kristi Raava, koolipsühholoog, Gordoni perekooli koolitaja

Lugedes teie kirjeldusi ja erinevaid lahendusi, mida olete proovinud võib öelda, et siiani olete õigel teel. Olete andnud endast tõepoolest 200 % aga vahel ei piisa ka sellest, kuna suhe on kahepoolne. Perekonna koos hoidmine on koostöö, kui seda ei ole, on raske. Samuti on väga õige lahendus see, et ainult lapse pärast ei tasu koos elada. Kirjutate ise, et ema ja isa jäävad lapsele jätkuvalt alles ka peale lahutust ja nii see ka on.

Tulles nüüd teie viimase mure juurde, laps ei taha enam ema juures olla. Sellele küsimusele vastasite samuti juba osaliselt ise, mis on samuti tõde. Väikeste laste käitumist mõjutab väga palju vanemate käitumine ja jutt, mida räägitakse. Väga sageli juhtub see, et last kasutatakse vahemehena suhtes st. vanemad ei räägi omavahel vaid läbi lapse. Samuti tekitab lahutus lapses palju segadust, kuna tema elu on muutunud peaaegu 100%. Ebakindlus ja turvatunne panevad sageli tujutsema ja halvasti ütlema. Väiksed lapsed ei oska oma tundeid väga täpselt välja öelda ja seepärast kuulevad vanemad selliseid lauseid: "mine oma koju, ma ei taha sind". Siin saab vanem lapsele abiks olla ja aidata lapsel on tegelikke tundeid väljendada nt. võib vanem öelda: "Sulle meeldib rohkem, isa juures olla kui minu juures." Sellisele lausele leiab laps juba lihtsamalt vastuse nt. "jah, mulle meeldib isa juures olla, kuna isa lubab kaua telekat vaadata". Kõige sagedasem probleem vanemate lahutuse juures ongi see, et üks vanem lubab rohkem ja teine vähem. See, kes rohkem keelab on pahade poolel. Kui vaadata seda laiemalt siis tegelikkuses on lapse jaoks oluline, et talle piire seatakse ja kõike ei lubata. Vanem peab lapsele õpetama piire ja arusaama heast ja halvast.

Kokkuvõttes tasuks teil alustuseks mehega omavahel rääkida, mida tema antud olukorrast arvab. Tasub ka kokku leppida, et kumbki ei räägi lapsele teise kohta halvasti. Kui vanemad räägivad lapsele teise vanema kohta halba, siis pannakse laps kõige raskemasse olukorda, kuna lapsed armastavad mõlemat vanemat.

Samuti võib proovida kahe nädala kaupa vahetust. Nädal ja nädal ajakava on lapse jaoks päris väsitav, mis võib samuti tekitada pahameelt lapses. Lapsed vajavad mõlemat vanemat ja mõlemaga koos olemine on nende jaoks oluline. Kindasti vajab laps ka aega uue eluga kohanemiseks, mida saate talle pakkuda. Lapsega asjade arutamine ja läbirääkimised on samuti olulised.

Häid mõtteid, kuidas lapsest paremini arusaada ja temaga suhelda leiate Dr. Thomas Gordoni raamatust "Tark lapsevanem".