Ahviarmastus ei tule paraku kasuks — liigne hoolitsus ja ette-taha asjade ära tegemine mõjuvad lapsele hoopis halvasti, sest kui ta ei ole saanud võimalust ise otsustada, ise vigu teha ja omi asju ise ajada, ei saagi ta ju iseseisvuda. Vaata nüüd peeglisse ja mõtle, kas ka sina takistad oma liigse heasoovlikkusega oma lapsel suureks kasvamast!

1. Lapse riietamine

Aitad siiani oma last riidesse? Tegelikult suudavad lasteaialapsed enamasti sellega ise suurepäraselt hakkama saada ja vanema abi läheb vaja vaid väga harvadel juhtudel, näiteks siis, kui kingapael on tugevalt umbsõlmes ja laps ise ei saa seda kuidagi lahti. Mida vanem laps on, seda vähem vajab ta sllistes asjades sinu abi. Mis siis, et sulle ei meeldi, mis ta hommikul kooli minekuks selga paneb. Tema riided — tema valik! Rõivad on osa tema identiteedist ja kuniks need on puhtad ja terved, ei tohiks sa oma nina tema valikutesse toppida.

2. Asendad katkised või kadunud asjad

Esemed, mis on kogemata purunenud või tõesti juhuslikult kadunud, võid sa muidugi asendada, kuid kindlasti ei tohiks sa lubada lapsel hooletu olla. Mitu kadunud tossupaari või võtmekimpu ühe kooliaasta jooksul on ikka liig mis liig, ka telefon lihtsalt ei saa aasta jooksul mitu korda maha kukkuda ja puruneda. Niimoodi oma asju ei hoita. Aga kui sa iga kord talle kohe uue ostad, ei saagi ta aru, et midagi on valesti. Jah, muidugi on raske näha, et laps on endast väljas, kuid selle karmi õppetunni peab ta saama, et edaspidi targem olla. Alati on võimalus, et ta ostab uue telefoni enda raha eest, ka niimoodi õpib ta raha väärtust paremini mõistma.

3. Koristad tema järel

Juba kaheaastased on täiesti võimelised enda järel klotsid kokku korjama, asi see siis 10-aastasel teha pole. Koolilapsed peaksid vähemalt oma toad ise korras hoidma ning aitama sind üldruumide korrastamisel. Nii õpib ta iseisvaks eluks hädavajalikke oskusi, näiteks pesu pesemine, akende pesemine, nõudepesu, tolmu pühkimine jne — näita talle, kuidas neid tehakse ja ära lase tal niisama logeleda.

Milliste kodutöödega erinevas vanuses lapsed ise hakkama saavad, vaata SIIT!

4. Kontrollid kõike, mida ta suhu pistab

Muidugi on tervislik toit elu alus, kuid lapsel peab siiski jääma vabadus otsustada, mida ja kui palju ta sööb. Kui sa teda pidevalt sunnid ja tõstad talle ise portsjoneid ette, on toitumishäired kiired tekkima. Lapsed, kes peavad alati tadriku tühjaks sööma, ei oska hiljem peatuda siis, kui kõht on tegelikult juba täis. Parim viis suunata lapsi õigeid otsuseid tegema, on kaasata nad toidu valmistamisse juba varakult. Algklassilaps suudab endale muna praadida ja salatit lõigata, teismeline peaks suutma terele perele õhtusöögi valmistada. Samuti ei tohiks sa lapsele rämpstoitu ja magusat täielikult keelata. Mitte midagi ei juhtu, kui ta sööb sõbra sünnpäeval krõpsu või joob limonaadi. Mida rohkem sa talle neid keelad, seda suurem isu tal tekib ja lõpuks, kui tal on võimalus, ahmib ta endale meeletutes kogustes ebatervislikku toitu sisse.

5. Sekkud tema sõprussuhetesse

Kohe, kui teine laps sinu musilt liivakastis kühvli ära võtab, oled jaol ja teed kurja häält? Lasteaialaps ütleb, et rühmakaaslane ei taha temaga mängida ja sa lendad lasteaeda ebaõiglust parandama? Koolilaps kurdab, et teda tõugati koolis (ühe korra!) ja sa võtad kohe kõne tõukaja emale? Täiesti vale lähenemine! Niisugused konfliktikesed peavad lapsed saama omavahel ära lahendada, sest kui nad selliseid kogemusi ei saa, kuidas nad siis täiskasvanutena palju keerulisemate ülesannetega peavad toime tulema? Sa ei jookse ju kohale, kui laps helistab töölt, et ülemus kiusab või kolleeg on nõme. Kuniks kellegi vara või tervis ohus pole, astu kõrvale ja lase lastel ise tegeleda, kuid ole alati valmis tema mure ära kuulama, kui ta sinu juurde tuleb.

6. Kiidad liiga palju

Muidugi tuleb last kiita, aga tegelikult ainult siis, kui ta on tõesti midagi erakordset teinud. See, et laps paneb oma riided kappi ära, on suurepärane, kui ta on nelja-aastane. Teismelise jaoks peaks see olema iseenesestmõistetav. Asi on selles, et kui laps saab kogu aeg kiita, ei tunne ta vajadust pingutada ja midagi enamat teha. Veel hullem variant on see, kui laps hakkab vältima neid koolitunde või ülesandeid, kus tal tõesti on vaja oma mugavustsoonist välja astuda, sest ta paaniliselt kardab läbikukkumist, kuna on kiitusega liialt harjunud.

Mida teeb lapsega liigne kiitmine, loe SIIT!

7. Valid lapsele sõpru

Midagi pole teha — kõik inimesed ei saagi sulle meeldida ja ebameeldivate hulgas võib olla ka lapse sõpru. Aga sa pead sellega lihtsalt leppima. Sõprade leidmine ja hoidmine on väga keeruline protsess, mille käigus saab laps palju vajalikke õppetunde eluks, nii et sa tõepoolest ei tohiks siin vahele segada. Mõned sõprused on positiivsed ja eluaegsed, mõned lõpevad kiiresti ja suure draamaga. Ka see on täiesti normaalne ja sa ju oled isegi mõlemat kogenud. Sa ei saa last halbade kogemuste eest eluaeg kaitsta, sinu asi on hoopis toeks olla, kui ta su abi mõne lörriläinud suhte järel vajab.

Kui sulle sinu lapse sõber tõesti ei meeldi, siis selle kohta loe SIIT!

8. Ei jäta lapsele mängimiseks aega

Arvad, et teed lapsele teene, kui planeerid ta terve nädala nii täis, et tal pole minutitki aega rahulikult istumiseks? Tegelikult teed sa sellega talle karuteene. Esiteks väsib laps trennide, huviringide ja muusikatundide vahel jooksmisest nii ära, et tal võivad tekkida tõsised tervisehäired. Lastel on vaja rahulikke niisama vedelemise hetki, et puhata, rahulikult olla ja teada saada, mis neid tegelikult huvitab. Kui sa ei jäta lapsele aega mängimiseks, ei ole tal võimalust arendada oma loovust, ise mänge välja mõelda, joonistada, sõpradega rollimänge mängida jne. Ühest trennist piisab täiesti, et lapsel oleks tegevust.

Miks lapsel on vaja ka igavleda, selle kohta loe SIIT!

9. Sead liiga ranged piirid

Väga väikesed lapsed vajavad kindlat päevakava, kuid 12-aastane võiks oma päeva kujundamisel juba ise saada rohkem kaasa rääkida. Kui ta saab otsustada, millal oma kodutöid teha, süüa ja mängida ning oskab õigel ajal magama minna, saab ta eluks vajalikud ajaplaneerimisoskused. Peaksid leidma tasakaalu täieliku diktaatorluse ja vabama graafiku vahel, et lapsel oleks kodus hea olla ja asjad saaksid ikkagi tehtud.

Allikas: Family Education