Kuidas siis organiseerida kõike nii, et ma juba esimesel õhtul süümepiinade tõttu kodusaarele tagasi ei tormaks (ja seda on muuseas mõnelgi korral ette tulnud)?

Plaanid ja organiseerimine
Ma pole eriti hea planeerija. Kalendrisse vaatan harva, tähtajad kuhjuvad viimastele minutitele ja kohustustega tegelen siis, kui nendeks kõige tagumine aeg on. Sellise kaosega olen ma harjunud ja see mind enamasti rivist välja ei löö. Küll aga ajab juhtme kokku vastupidine ja just see on talu mahajätmise esimene samm. Väga varakult tuleb planeerima asuda ja nii hakkasin koolitusel osalemise plaane lukku panema juba kuuke varem. Kuigi ma olen planeerimises luuser, olen ma suurepärane organiseerija. Ja et hästi organiseerida, tuleb püstitada probleemid. Ja neid on kodu pikemaks maha jättes üsna palju.
Kes hoolitseb õueloomade eest? Kes võtab vaevaks toaloomad? Kuidas saaksid hoovi peale suured heinaruloonid, kust varjualusesse arreteeritud kitsedele-lammastele iga päev heinu ette visata? Kes viitsib mu neljale hobusele vähemasti korra päevas sadakond liitrtit vett ette vedada? Kuidas haneke BibiBi iga päev juua saaks? Keda ma üldse oma majapidamisse usaldan? Kas tuleb maja kütta? Kuhu usaldada lapsed? Jne jne jne.

Tugivõrgustik
Kuigi ma olen suurepärane organiseerija (see tähendab, et leian kõikidele probleemidele võrdlemisi kiirelt ja lihtsa vaevaga lahendused), on minu elu ka näidanud, et juhustel on vähemasti sama suur roll. Aga alustame lastest. Lapsed lähevad oma isa juurde. Check! Kuna aga temal on kaks õhtut kinni, siis selleks ajaks tuleb kaubad sobitada vanaemade ja tädidega. Check! Ilma perekonnata ei ole võimalik maal (ega tõenäoliselt linnaski) ka kaasajal toime tulla. Enam ei ela tüüpilises Eesti perekonnas mitut generatsiooni ühe katuse all, aga kui on vähemasti nii fenomenaalselt tore lähedaste punt kui mul, on kõik võimalik. Üks laps läheb vahepeal Kuressaarde vanaema juurde, teine teise vanaema ja tädi juurde. Check!

Toaloomad. Toas elab meil paras pande elukaid, kes vajavad igapäevaselt puhast vett ja toitu. Kass, merisead, rott, sisalik... Sooja pärast ei pea muretsema, sest õnneks on Pajuväraval õhksoojuspump ja see hoiab plusskraadid sees.Kütma siiski ei pea, kui just erilist külma ei tule. Check!

Laste isa panustab minu enesetäiendusse veelgi ning on valmis iga päev Pajuväravalt läbi sõitma ja toaelukad ära tegema. Check! Aga ma ei saa ju laste isalt kõike nõuda, sest ka tema aeg on rohkem kui limiteeritud. Nüüd tuleb mängu juhus, mis, juba etteruttavalt ära ütlen, päeva päästab.

Suhtlen juba aastaid ühe toreda tädiga, tõelise linnufanaatikuga, kelle kirg ja pühendumine on mulle alati suureks eeskujuks olnud. Aga nagu minugi elu ühel hetkel muutus ja pidin kodu vahetama, pidi ka tema. Ja minu suureks üllatuseks kolis ta otse minu naaberkülla. Üle põldude ja asfalttee täpselt 600 m kaugusele. Võtan telefoni ja loodan parimat. Naabrid peavad maal alati üksteist aitama ja ta leiab aega. Tema töödeks on minu äraolekul toita ja joota ära kitsed-lambad, sööta kanu, vaadata, et hanel oleks värsket vett, koertel krõbinaid ja pesukarudelgi kõik eluks vajalik nina ees. Check! Naabrimees teiselt poolt vurab siia ka oma suure traktoriga ja toob mulle hoovi peale paar rulli heinu, et tädike ei peaks heinu käruga 300 m kauguselt kohale vedama. Check!

Hobustega on lihtsam ja samas keerulisem. Neile lükkan koos laste isaga kolm rulli heinu koplisse ette (check!), aga jootmisega on jama: üks mu kabjalistest, 25-aastane hobusedaam Moskito, peab end aeg-ajalt jõehobuseks ja sukeldub igal hetkel kõikvõimalikesse porilompidesse ja muidugi ka jooginõudesse, ajades kõik ümber ja lõhkudes ära. Kõrvalt jube naljakas vaatepilt, reaalsuses aga välistab võimaluse loomadele näiteks vannitäie vee ettejätmise. Niisiis: jootmine saab toimuda kord päevas nii, et kõik joovad oma janu täis ja siis jäävad veel täis ämbrid (neid saab ette tõsta siis, kui isehakanud jõehobune on silmapiirilt kadunud) koplisse järgmist hommikut ootama. Kui paharet neid ei avasta, saavad kõik veel rahulikult öösel juua. Tema ise kaasa arvatud, sest kui on janu, siis pole jama.

Hobuste karjamaa on kaevust umbes 300 m kaugusel. Kas naabritädi tõesti viitsib kord päevas neile sada ja rohkem liitrit vett vedada? Mina ise viitsin, aga kelleltki teiselt seda paluda ei julge. Õnneks pole neil päevil külm ja appi tuleb minu maailma kõige osavam isa. Ta toob 300 m voolikut ja ühenduslülid. Lohistame karjamaa äärde vanni ja laseme vett täis. Vesi on nüüd aia juures ja sealt on lihtne ämbreid täita. Check!

Kuid juhustest rääkides... Tuleb lihtsalt loota, et nii külmaks ei lähe, et voolikud ja veed ära külmuvad.

Kontroll pealinnast
Kõik võiks justkui õnnestuda. Orgunn näikse piisavat. Sõidan Tallinna, unustades maha oma läpaka laadija ja veel mõned pealinnaeluks vajalikud asjad (saan need paari päeva pärast laste isalt kätte, kes korraks pealinna satub. Check!). Ja siis hakkab süda valutama. Pean vastu esimese õhtu ja helistan ainult lastele: „Kuidas teil läheb? Ma igatsen väga. Käisite lasteaias? Tore. Mis te sõite? Kellega mängisite? Mis te õppinud olete? Ei, ma ei ole veel mänguasjapoes käinud. Ei, ma ei lähe seekord loomaaeda. Olete kallid, armastan teid väga. Head ööd!“

Järgmisel päeval helistan juba laste isaga. Tema nägi poes naabritädi ja olid muljeid vahetanud. Kass oli merisigade veepudeli ümber ajanud ja üks lammas oli plehku pannud. Hobused jõid ja ajasid ümber 120 liitrit vett. Aga kõik on elus.

Kolmandal päeval helistan mõlemale ja uurin, kuidas elu. Kõik on kontrolli all. Ilm peab, voolikud töötavad. Naabritädi korjas puude alt lammastele ja hobustele õunu. Issake, kui tore tädi ta on!

Neljandal päeval helistab mulle hoopiski vend, kel vaja mu kodust ühte asja laenata ja saadan ta eneseteadmata kontrollreidile. Meie kõne: „Kas merisigadel süüa on? Kas rott on elus? Mis kass teeb? Kas hani on õues? Kas väike koer on toas või õues? Kas maja haiseb juba? Ah jaa, see asi, mis sa otsid, on seal kapis.“

Jõuan koju viienda päeva õhtul
Naabritädi pole veel jõudnud. Helistan talle, tänan ja ütlen, et teen kõik ise. Ta on rõõmus ja mina olen rõõmus. Toon lapsed ise lasteaiast ära ja palun nende isal kaasavõetud mänguasjahunnikud ja riided Pajuväravale tagasi tulla. Hambaharjad unuvad maha, veab: täna õhtul pääsevad lapsed hambapesust. Aga ainult täna.

Kõik loomad on elu ja tervise juures. Maja on endise koha peal ja hani on suurest igatsusest teinud oma elu esimese muna. Malamuut ulub õnnest ja väike nähvits on rõõmust pöörane, kui näeb, et pere on jälle kodus. Hobused hirnatavad tere ja lambad määgivad rõõmsalt. Aitäh, minu inimesed ja loomad ning need hetked, mis elule tõelise tähenduse annavad.