Veetka talus elav Irje Karjus (48) teab, et kui inimese ihu on tõbine, siis on hingehädad teda mingil moel puudutanud. Tervenemiseks tuleb endal suur töö ära teha. Ei tablett ega raudrohukimp too maagilist paranemist, kui inimene pole valmis oma suhtumist ja mõttemustrit muutma. Inimese hingelist ja füüsilist tervist kujundab hulk asjaolusid, mida võiks õppida ära tundma.

Suguvõsa haiguste muster

Tervise- ja eluprobleemid on omavahel vägagi seotud. Püüan minu juures abi otsivatelt inimestelt välja uurida, mis on haiguse põhjus, missugused suhteprobleemid on tervisehädadele aluse pannud. Need on otseselt seotud: kui muudad oma suhteid, muudad ka oma tervist.

Eestlastel on välja kujunenud meile omane struktuur, kuidas üks või teine haigus kulgema hakkab. Väga suur mõju on suguvõsal. Suguvõsa grupis on juba ees võimalike haiguste muster, mida järeltulevad põlved edasi koovad. Üks asi on geneetika, teisalt võtavad inimesed hõlpsasti omaks suguvõsale iseloomulikke probleeme. Keerulistest suhetest tekkinud pinged kerkivad (enamasti üle põlve) üha uuesti esile. Kuidas oma pereringis elatakse, kuidas läbi saadakse ja millal löövad lõkkele aastatepikkused probleemid – kõik see mõjutab otseselt pereliikmete tervist.

Eri põlvkondade erinevast elusaatusest tingitud vastandlikud maailmavaated on hea kasvulava konfliktidest võrsuvatele haigustele. Näiteks küüditatutel on olnud rängad hingetraumad – inimesed viidi kodust ära, nad jäid korduvalt kõigest ilma. Nende elupõhimõtted on sootuks teised kui praegustel noortel. Tekib palju põlvkondadevahelisi suhteprobleeme. Näiteks vanemad inimesed tahavad kõike koguda, hoida, varuda. Nende lapsed ehk praegune keskealine põlvkond hakkab nägema, et kogumisel pole mõtet, ja veel järgmine põlvkond, noored, kes mööda maailma rändavad, ei taha üldse midagi omada. Nii erinevad maailmapildid tekitavad põlvkondade vahel palju mittemõistmist. Pingetest saavad aga alguse haigused.

Haigus vallandub pingelangusega

Ühel päeval paneme tähele, et väljendame end ja reageerime teatud olukordadele samuti nagu meie vanemad. Me pole seda planeerinud, vastupidi – me ei taha niimoodi teha, kuid ikkagi reageerime vanemate moodi. Vanematega sarnane käitumismuster, sarnane reageerimis- ja mõtlemismuster toob ka lastele sarnase käitumise ja sarnased haigused. Haigeks ei jääda ju mõne sündmuse üleelamisest, vaid sellest, kuidas me sellele reageerime. Peab teadma, et reageerimismustri saame oma perekonnalt. Lastega tuleb sel teemal hästi palju suhelda, et nad õpiksid ohumärke tähele panema ja enda reageerimist kujundama.

Enda puhul tuleb pidevalt analüüsida, miks ma reageerin ja käitun just niimoodi. Näiteks vähki peetakse heade inimeste haiguseks, kuid pole teada, kuidas vähihaiged end enne haiguse väljalöömist tegelikult tunnevad. Väline reaktsioon võib sisemisest seisundist väga palju erineda. Tihti koguvad inimesed kõik negatiivse endasse. Vähk on tugeva negatiivse energia väljendus.

Pingelisel eluperioodil on adrenaliini kogu aeg palju ja haigus pääseb valla alles siis, kui pinge langeb. Toon näiteks naised, kes on lahku läinud. Pärast lahutust avaldub rinnavähk, emakavähk ja kõik muu, mis on seotud suguelu ja partnerlussuhtega. Seda saanuks leevendada, kui oleks õpitud õigel ajal oma keha märke tähele panema.

Eestlane peab elu põhiülesandeks hommikust õhtuni töötada. Keha ja vaim, mis seda taluma peavad, on üle koormatud. Haiguse põdemist lükatakse üha edasi, keha märke ei kuulata. Lõpuks niidabki juba süvenenud haigus meid maha. Õigem oleks hakata enda seisundit positiivsemaks kujundama kohe, kui on tunda meeleolu langust.

Kui ei osata enam midagi teha, siis valitakse sõltuvus. Sõltuvus on alati millegi eest põgenemine. Alkohol, narkootikumid, ravimid, liigsöömine või mängurlus – see on alati põgenemine või kompenseerimine.

Ohumärgid, mida ei tohiks eirata

Haigestumisele aitab kaasa hulk tingimusi. Näiteks olukord, kui inimene teeb tööd, millel ta tegelikult ei näe mingit mõtet peale tulu saamise.

Esimene ohumärk: muutunud meeleolu. Kui haigus on juba kallal, siis annab sellest märku asjaolu, et inimene muutub kurjaks. Kui meeleline ja kehaline pool on happeline, siis tuleb ka tigedus ja õelus.

Teine märk: pidev süütunne ja hirm. Need, kes tunnevad süüd, hirmu ja vastutust oma kohustuste pärast perekonna, tööandja, panga ees, tajuvad, et on lõksus ega saa endale lubada iseendaga tegelemist.

Inimene tunneb igas olukorras, et on süüdi. Olgu laste käitumine halb või tööl mingi jama – tema tunneb end ikka süüdlasena ja ühiskond tihtipeale süüdistab veel pealegi, sest energia suundub ikka sinna, kus on midagi juba ees. Kui inimene hakkab käituma ohvrina, viitab see peatsele haiguse ilmnemisele. Olgu selleks nahahaigus, naha- ja luukasvajad või veel midagi, mida inimene on aldis vastu võtma. Pideval süütundel on veel teinegi miinus: keegi ei taha olla koos inimesega, kes võtab endale kogu aeg ohvrirolli. Nii jäädakse üksikuks ja tuntakse end mahajäetuna.

Kolmas märk: inimene on kogu aeg väsinud. Sellest, kas su kaaslane näeb välja kurnatud või õitsev, saab kohe aru. Kui inimene ei taha aastaid hommikul voodist välja tulla, isegi kui ta peaks olema välja puhanud, siis on lugu halb. See kehtib ka laste puhul, nende loomulikku rütmi ei arvestata üldse. Kuidas saavad lapsed sellise elustiili juures üldse terved olla? Koolilastele pannakse ülisuured lootused. Vanemad piitsutavad viimse piirini viidud lapsi takka ja kui lastele käib kogu see maht üle jõu, siis... Paneb imestama, kui palju võtavad noored antidepressante. Mõni noor on endaga paremas kontaktis ja oskab ennast aidata, paljud aga mitte, sest vanematel puuduvad oskused ja teadmised seda teha.

Oma keha märguandeid kuulata ja hingelisi vajadusi tajuda oskav inimene tunneb ära, millal ta vajab puhkust ja looduses olemist. Ei ole vaja antidepressante. On vaja rohkem tähelepanu endale ja oma tervise eest vastutuse võtmist. Inimese tervenemine algab meelte tasandil juba siis, kui ta hakkab mõtlema, mida ta tegelikult vajab. See, mille poole hing tõmbab, ongi sinu jaoks hetkel parim.

Looduses olemine aitab endas selgusele jõuda, ravitsemisega algust teha ja haigusi ennetada. Kumb paraneb paremini, kas see, kes kükitab üksildasena pimedas umbses linnatoas, või see, kellel on võimalik minna loodusesse, maale, haigust soodustanud keskkonnast ja suhetest eemale? Vastus on ilmselge. Tihti pole siis, kui ilmnevad esimesed kehva enesetunde märgid, vaja rohkemat kui jalutuskäiku, enda rõõmuks sinilillekimbu või tee tegemiseks nurmenukupundi noppimist. Eesmärk peaks olema terveks jääda, mitte haiguse tagajärgedega tegeleda. 

Vaata ka: metsamoor.ee