Jätkub ikka ülbust mõnel — temal on vaja ära käia ja jätab selgelt hallide silmade ja voolava ninaga lapse aeda. Laps istus küll suurema osa ajast kasvataja süles, kus nuuskas iga paari minuti järel, kuid söögiajal ikka puutus ta teistega kokku, aevastas ja luristas paar korda ja palun väga, nüüd ongi kõik kohalviibijad nohus. Kust ma seda tean? Sest olin oma väiksema lapsega, kes alles harjutab lasteaias käimist, kaasas.
Sama seis olevat olnud kõrvalrühmas — üks tattnina toodi kohale vabandusega, et „ema peab tööle minema” ning nüüd on suur osa tol päeval kohal olnud lapsi haiged. Tänahommikune seis olevat olnud selline, et lapsed nutavad emmede järgi ja igal teisel on riba nina all. Ehk siis — nüüd pole aias mitte enam üks ega kaks, vaid viis kuni seitse nohust last. Kes käivadki haigena rühmas, sest emad-isad nad sinna hommikul toovad ja kasvatajatel pole südant, et neid koju saata. Ainult mõned üksikud lollid, nagu mina, jätsid nüüd oma lapse koju, et nohu ära ravida.

Kas tõepoolest ikka veel ei suuda emad-isad oma ninaotsast kaugemale näha ja teiste laste peale mõelda?! Seda teemat räägitakse ju absoluutselt igal aastal ja kõigil, kes on lapse suutnud kaheaastakseks ära kasvatada, on vähemalt kaks aastat olnud aega, et planeerida, mida teha siis, kui laps on haige. Mida te tegite sel ajal? Oleks ju saanud välja mõelda, kes jääb koju, kuidas kodupäevad ära jagada, millal oleks vaja hoidja võtta… ahjaa, õigus, te ju ei planeeri ega mõtle millelegi muule kui iseendale!

Sul on vaja tööle minna, ahah, tore, aga minul ja enamikul su lapse rühmakaaslaste vanematel on ka vaja tööd teha. Kui sa viid oma haige lapse lasteaeda, ei saa ta seal tervemaks, vaid vastupidi — lisaks rühmakaaslaste nakatamisele jääb ta seal ju veel haigemaks, nii et sul on hiljem väga palju keerulisem neid igasuguseid tüsistusi ravida. Nohu on lihtne, aga keskkõrvapõletik mitte enam nii väga lihtne, eriti, kui see pideva nohutamise tulemusena krooniliseks muutub. Kas see rahanatuke, mis sa paaripäevase töötamisega teenid, on suurema tähtsusega kui su lapse tervis? Kas see on tähtsam, kui 17 rühmakaaslase tervis? Ära meelita ennast sellega, et sa oled tööl asendamatu ja keegi teine ei saaks sinu ülesannetega hakkama. Pole sa nii tähtis midagi, keegi ei ole. Ainus, kelle jaoks sa tõesti oled asendamatu, on sinu haige laps, kes täna sinu valede valikute tulemustena kolmandat või neljandat päeva üksinda ja lisaks veel tõbisena sõimerühmas kannatama peab. Lasteaiatee algus on keeruline kõikide laste jaoks, aga kui sina oled otsustanud, et haige lapse koht on lasteaias, mitte kodus, teed sa sellega nii oma lapse, oma lapse rühmakaaslaste, nende vanemate kui kasvatajate elu väga palju keerulisemaks.

Nii et palun võta mõistus pähe ja vii oma haige laps koju ja ära too teda uuesti kohale enne, kui ninaalune kuiv ja iga minut röga välja ei köhi!

Lugejakirja autor on toimetusele teada.