„Sotsiaalne suhtlemine on midagi, mis on väga loomulik ja spontaanne. Sotsiaalne interaktsioon tähendab sisuliselt seda, kuidas me teise inimesega kontaktis oleme. Me mõtleme selle all nii verbaalset kui mitteverbaalset suhtlemist. Autismi korral on väga iseloomulik, et huvi teiste laste vastu on vähene," rääkis Kõiva Eesti Arstide Päevadel peetud ettekandes, kirjutab kliink.ee. „Need on need lapsed, kellele meeldib väga üksinda mängida, üksi olla nii lasteaias kui mänguväljakul. Neil on väga suured raskused sõprussuhete loomisel ja suhtlemisel. Nad kasutavad tihti valesid meetodeid eakaaslastele lähenemisel, näiteks võivad teist last mängima kutsuda teda sikutades."

Autistlikele lastele on väga iseloomulik raskused pilkkontakti loomisel ja hoidmisel.

„Kui hõikame last nimepidi, siis tavaliselt keerab ta meie poole ja loob pilkkontakti. Autistlik laps sageli nimele ei reageeri. Samuti ei loo ta pilkkontakti," ütles Kõiva. „Kui meil on ruumis ema lapsega ja kostub ootamatu heli, siis tavaliselt laps vaatab kõigepealt ema ja seejärel heli suunas. Autistlik laps vaatab kohe heli suunas. Arvatakse, et see on ka üks põhjus, miks autistlikud lapsed on enam ärevad. Ema poole vaatavad lapsed saavad tagasiside, et kõik on hästi."

Väikelapse elus on mäng väga tähtis, kuid autistliku lapse mäng on teistsugune. Seda iseloomustab kujutlusmängude ja sotsiaalsete mängude vähesus.

„Autismi korral sageli kõne puudub või on hilinenud. Sel lapsel justkui puudub vajadus kõne kasutamise järgi. Ta võtab ema käe ja viib ta sinna, kuhu vaja. Tihtipeale kasutavad nad oma kõnet, millest keegi teine aru ei saa," rääkis Kõiva. „Raskused võivad olla ka kõne mõistmisel. Nad mõistavad kõnet tihti sõnasõnalt. Kõnes võime näha kordusi ja omapärast intonatsiooni ja artikulatsiooni."

Allikas: kliinik.ee