Nii räägib Varraku raamatu "Lapsepõlve mõjud" autor Martti Paloheimo. Samalt autorilt ilmus Eestis 70-ndatel aastatel "Avameelselt abielust", mis sai tormilise vastuvõtu osaliseks. Seekord on Paloheimo keskendunud laste väärkohtlemisele. Kenade kodude suletud uste taga võib leida jahmatamapanevat hoolimatust, füüsilist ja eriti hingelist vägivalda laste vastu. Paloheimo on oma terapeuditöös palju kokku puutunud inimestega, kelle probleemide alguseks võib pidada lapsepõlves saadud kodukahjustust. Ta puudutab paljusid soome laste kasvamisega kaasaskäivaid ja ilmselt ka meie lugejatelegi tuttavaid probleemseid teemasid nagu positiivsete emotsioonide olulisus, viha talitsemine, andeksandmine, isata lapsed, tõrjutuse juured jpt. Raamat on eriti vajalik noortele lapsevanematele, kelle käsi on väga kerge tõusma või kellel pole oma lapse jaoks üldse aega.

Enne kui edasi loed, küsi korra endalt, kuidas sind lapsena koheldi? Mida sa mäletad oma lapsepõlvest ja seal valitsenud meeleolust? Kas oli see päikeseline või oli seal ka musti pilvi? Mõtle hetkeks, enne kui sa lugemist jätkad.

Toome nüüd sinuni raamatust peatüki sellest, kui oluliseks peab Paloheimo oma patsientide kirjade alusel seda, et last sülle võetakse ja millised võivad olla emad, kes seda ei tee.

Räägitakse ema tundevaesusest ja üha uuesti sellest, et ta ei võtnud kunagi sülle. Seda mainitakse alati esimesena. Paistab sedamoodi, et süllevõtmise järele on kirjutajad kõige rohkem igatsust tundnud.
Igatsust ema süle järele võib tajuda veel nüüdki, kui lapsed on juba ammu täiskasvanuks saanud. Üks kirjutaja jutustas, kuidas süle puudusest on jäänud täiesti omamoodi, ebameeldivalt näriv igatsus süle järele, mis vaevab eriti nädalalõppudel ja puhkuse ajal. Ta rääkis,et ta soovib hommikul voodis lebada, jaksamata tööleminna. Ta sooviks olla täiesti pisike-pisike, ümberringi sada kätt, ta peidaks end täielikult nende kaitse alla nagu ürgookeanis, ilma mingi igatsuseta. Lugedes selle kirjutaja jutustust, mida ma olen pisut lühendanud, vajusin sügavalt mõttesse. Kui emaliku helluse puudus on olnud nii tohutult üldine, nagu see nende juttude põhjal paistab, siis kerkib loomulikult küsimus, milline on olnud selle mõju soomlaste rahvuslikule iseloomule. Soovin meelde tuletada, mida ma olen rääkinud inimese omapärasest olemasolust,eksistentsist, sellest et „inimene on kodutu". Ta vajab kohta, kus ta võiks end turvaliselt tunda, ning jus thelluse osutamine on selleks „naelaks", mille abil kinnitatakse inimlaps inimühis konda, antakse talle seal oma koht. Hellust osutades kinnitab ema lapsele kõige paremini, et too on tema oma.

Järelikult saab mõiste „ema süli" vaimset tervist mõjutavaid asjaolusid analüüsides erakordselt suure tähenduse. Meenutagem, et tolle süle algus on juba esimestes sünnitusele järgnenud minutites. Kui inimeste jutustused lausa kubisevad ema helluse puudumise kirjeldustest, siis jutud ema rangusest, vägivaldsusestja otsesest julmusest on juba täiesti klass omaette. Tean, et suur osa sellest, mida ma järgnevalt jutustan, on üsna valuline lugemismaterjal. Vahest on see raamatu kõige masendavam osa. Arvan siiski, et kui ma sellest vaikiksin, oleksin ma sama ebaaus kui õpperaamatute kirjutajad. Küsimus on nimelt siiamaani maha vaikitud tões, vastumeelses ja traagilises saladuses, mis peab saama avalikuks. Keegi peab selle tõe lõpuks paljastama.

Kodukahjustusega inimese ema on olnud see, kes pole tõesti vitsa säästnud. Ta lööb sagedamini ja kõvemini kui isa ning ka provotseerib töölt koju tulnud isa lapsi peksma: „Löö kõvemini, et ta usuks, et asjaga on tõsi taga!" Neis kirjeldustes ei ole ema lastest huvitatud, lapsed on talle eeskätt koormaks. Sageli on patsiendid rääkinud sellest nuttes: „Kõige halvem oli tunda, et ma ei olnud ema jaoks tähtis."

Võtan ulatusliku materjali hulgast paar ilmekat näidet. „Ema oli väga range, türann. Andis naha peale peaaegu iga päev. Kui üks laps tegi mingit pahandust, said peksa kõik, vanemast nooremani. Ta ei hoidnud meid süles, rääkimata helluse osutamisest ja silitamisest. Mäletan veel praegugi tema vihast nägu ja pilku. Peksis pajuvitsa tükkideks, kuni sellest ainult üks tüügas järele jäi. Tagumik oli täis sõrmepaksusi vorpe. Pärast peksmist tuli panna käed kõvastiema kaela ümber ja öelda: „Kallis ema, anna andeks." "„Ema oli kalk, äge, isegi sajatav, mõnikord ta nuttis. Ma ei mäleta ühtegi silitust ega kaitsvat hella sõna. „Jõmpsikad ei vaja muud kui leiba ja sooja, lisaks veel vemmalt, et keegi ei tuleks minu kutsikate pärast kaebama!" Ma tean,et ema vihkas mind algusest peale."

Neist näidetest võib leida kodukahjustusega inimese ema prototüübi. Peaaegu alati käib sellega kaasas tõdemus: „Ma ei mäleta,et ma oleksin kunagi ema süles olnud." Ausalt öeldes küll peidetumalt ja just nimelt naiste jutustustest paistab vilksamisi välja, et ema oli tütart vihanud. Siinkohal paljastub jälle see Soome rahva elus peituv kummitus, millele ma olen eelmistes peatükkides juba sageli viidanud: emaarmastuse puudumine just nimelt tütre suhtes.

Minu pikaaegsed kogemused psühhiaatrina ja psühhoterapeudina on mulle õpetanud, et nn naiselikkuse kõige olulisemjoon ei paista välja mitte niivõrd sellest, kuidas naine endale meeste pilke tõmbab ja milline ta ehk voodis võiks olla, vaid just tema emadusest.

Allikas: Martti Paloheimo "Lapsepõlve mõjud", välja andnud kirjastus Varrak ja Maaleht.