Koolimaja on rahulik ja armas. Majja sisenedes näen rõõmsaid värve ja tunne on hea. Mööda koridori edasi liikudes jõuan puhkenurka. Tegelikult polegi see vist otseselt puhkenurk, vaid niisama mõnus kohake, kus jalga puhata. Seal on toolid suurtele ja väiksematele ning raamaturiiul, milles leidub lasteajakirju ja -raamatuid. Klassiruumide ja koridoride seinad on värvitud huvitavas tehnikas. Need on laigulised ja jätavad mulje, nagu hõljuksid mingis roosas, sinises või oranžikaskollases muinasjutulossis.

Selles samas nurgakeses kohtun Agne Guthaniga. Tal on viis last, kellest pisem läks septembrikuu alguses esimesse klassi. Me siseneme Agne tütre Kristeli hubasesse ja helgesse kabinetti, et pisut juttu ajada. Kristel töötab Tartu Waldorfgümnaasiumis põhikooli sotsiaalpedagoogi ja õpiabiõpetajana. Ruumis ootavad juba seitsmendas klassis õppiv Nora ja pere noorim, sügisel esimesse klassi astunud Shara-Katriin.

Miks just Tartu Waldorfgümnaasium?

Agne räägib, et kui perre sündis teine laps, hakkas ta Waldorfi koolile mõtlema. “Ju ma olin siis küps vaatama maailma teise pilguga,” ütleb Agne. Ta arvab, et parim variant lapsele on pere keskel kasvada, mitte veeta terve päev lasteaias. Just seetõttu ei saatnud Agne oma lapsi lasteaeda, vaid kasvatas neid kodus. Ühel hetkel tahtsid lapsed väga kooli minna. “Nad nii väga ootasid kooli. Kui koole vaadata, siis Waldorfi kool on minu eluvaadetele kõige sarnasem ja sobib meie pere printsiipidega,” lisab Agne.

Mis kooli juures kõige enam meeldib?

Agne arust on oluline, et lastele ei panda üheksanda klassini hindeid. Nii ei teki õpilastel stressi ja nad ei õpi mitte hinnetele, vaid endale. Loomulikult on igal tööl valed vastused ära märgitud ja vigadest õpitakse. Küll aga saab keskenduda sisule, mitte numbrile. Üheksanda klassi lõpus peavad õpilased sooritama põhikooli lõpueksamid. “Üheksandas hakkavad nad harjuma hindamisega ja ka eksamil pannakse hinded. Kui nad lähevad mujale gümnaasiumisse, siis sealgi pannakse hindeid. Selleks ajaks on nad juba piisavalt suured ja neil on nii palju vundamenti, et sellega harjuda,” arvab Agne.

“Ainult pähe ajamine ei ole see, mis meid palju edasi viib.”

Kõige olulisemana toob Agne esile Waldorfi kooli hariduse mitmekülgsuse ja laiapõhjalisuse. Ta lisab, et see annab toeka vundamendi ja õppekavas on väga palju sellist, mis ei ole ainult intellektuaalne, vaid ka käeline ja praktiline. “See on väga oluline, sest kogemuse kaudu õpime kõige enam. Ainult pähe ajamine ei ole see, mis meid palju edasi viib. Näiteks hakkavad poisid ja tüdrukud esimeses klassis kuduma,” räägib Agne. Tema hinnangul saavad tüdrukud sellega alguses paremini hakkama, sest poisid pole reeglina seitsmeselt veel nii küpsed. Agne selgitab, et käeline tegevus on lapse mõtlemisele väga oluline. Lõnga õigest kohast läbi silmuse saamine võib olla paras nikerdamine, kuid see väike käeline tegevus aktiveerib meie aju. “Sõrmeotsad ja aju on omavahel seotud. Praktiline tegevus on ääretult oluline,” ütleb Agne.

Millised on suurimad erinevused tavakooli ja Tartu Waldorfgümnaasiumi vahel?

“Lastevanematel on suur roll kooli juhtimises. Kooli tööd korraldab juhatus ja juhatuse valib selts. Selts on lapsevanemad, õpetajad ja kõik, kes tahavad sinna tulla. Ma tunnen ennast suure osana sellest koolist. Siit ka üks järgmine põhjus, miks mulle meeldib Waldorfi kool: ma ei kujutaks üheski tavakoolis ette sellist lähedust lapsevanemate ja õpetajate vahel. Me oleme kõik ühe asja eest väljas. Ja kuidas saakski muidu laps areneda, kui lapsevanem ja õpetaja pole selles koos. Viibin siin sageli ja räägime õpetajatega,” räägib Agne.

Agne vanima tütre Kristeli koolitee on olnud mitmekülgne, õpetlik ja kogemusterikas

Kristeli koolitee algas Audentese eelkoolis. Esimesse klassi asus ta õppima Merivälja kooli. See on pisike kuueklassiline kool, mille õhkkond on kodune ja hooliv. Pärast lõpetamist suundus Kristel edasi Viimsi kooli seitsmendasse klassi. Alles seal sai ta aimu, mida suur kool tegelikult endast kujutab: klassis oli üle 40 õpilase ja õpetajad ei teadnud laste nimesid. Samuti kaasnes uue koolikeskkonnaga stress. “Kui Merivälja koolis oli õpetaja nagu sõber, siis Viimsi koolis käis õpetaja masside eest läbi. Seletas paar asja ära ja läks minema,” selgitab Kristel. Pärast üheksanda klassi lõpetamist läks Kristel Tallinna Inglise kolledžisse. Seal nägi ta uuesti, et inimesed käivad koolis selleks, et õppida ja kõik oli tore. Siis aga kolisid nad 2010. aastal perega Tartusse. Järgmine kool, kuhu Kristel läks, oli Tartu Forseliuse gümnaasium. Seal käis ta ainult mõned päevad ja sai kohe aru, et sinna ta jääda ei taha. Edasi õppida otsustas ta Tartu Waldorfgümnaasiumis, kus alustas samal ajal õpinguid ka noorem vend Hans.

“Tol hetkel ma ei saanud sellest aru, aga gümnaasiumiosas tundus midagi sarnast Tallina Inglise kolledžiga. See oli natuke ülikooli moodi. See, et lähed tundi ja sul on oma vihik ja konspekteerid, mida oluliseks pead. Õpilasele ei anta õpikut ja töövihikut. Ta ei täida ainult lünkasid, vaid kirjutab terve lause ise,” räägib Kristel.

Ta lisab: “Kohe tekkis mõnus kodune tunne. Kool on hästi soe ja kokkuhoidev, õpetajad ja kõik teised said omavahel tuttavaks. Klassis oli meil umbes 18 last. Mina veel põdesin, et tulin poole septembrikuu pealt, aga hiljem tulid kaks tüdrukut veel. Kool oli nagu teine kodu.”

“Mäletan, et Kristel hakkas äkki meeletult raamatuid koju tooma.”

“Kristel ütles lõpuaktusel, et ta leidis selles koolis oma kooli. Mina lapsevanemana näen aga seda, et siin ei ole lastel koolistressi. See pinnas on kuidagi hästi rahulik ja toetav. Ei ole sellist närveerimist ja hulluks õppimist. Mäletan, et Kristel hakkas äkki meeletult raamatuid koju tooma. Teda lihtsalt äkki huvitas kõik. Mitte, et ta oleks kohustuslikus korras pidanud seda tegema. Siin on ilmselt kuidagi nii palju pingevabam, et tekib endal suur huvi ja soov õppida. Aga eks siingi on neid, kellel tekib vahepeal väike vastumeelsus,” räägib Agne.

Aga mis siis saab, kui keegi ei taha kooli tulla?

“Minu vanematel lastel ei ole sellist protesti esinenud. Üheksandik Hans läheb ka hea meelega kooli. Küll aga on see vahel väiksematel. Alguses lähevad nad suure hurraaga kooli ja siis nad äkki enam ei taha minna. Tavaliselt on selle taga aga väsimus või midagi tervisega seotut,” selgitab Agne.

Mis juhtub nende lastega, kes ei taha õppida?

“Eks motivatsioonilangust tuleb ette kõigil ja palju sõltub sellest, millest probleem tuleneb. Võib-olla tuleneb probleem kodust, võib-olla on põhjus koolis, klassis või huviringis,” selgitab Kristel. Tartu Waldorfgümnaasiumis on Kristeli sõnul pere ja kooli omavaheline suhtlus niivõrd hea, et väiksemgi probleem harutatakse lahti. Inimesed on avatud ja hoolivad üksteisest. Kool ja lapse perekond on omavahel tihedalt seotud ning tehakse koostööd.

Õpikuid ei kasutata ja mõnesid aineid õpitakse tsüklitena

Nimelt on Tartu Waldorfgümnaasiumis epohhõpe. Epohh tähendab tsüklit, mille vältel õpitakse süvendatult ühte ainet. Näiteks kui on matemaatika epohh, siis õpitakse põhitunnis iga päev matemaatikat kaks akadeemilist tundi. See kestab neli nädalat ja siis algab mingi uue aine epohh. See aga ei tähenda, et vahepeal jäetakse matemaatika või teiste ainete õppimine unarusse. Tunniplaan on selline, et iga hommik on esimesed kaks tundi põhitunnid. See, mida põhitunnis õpitakse, sõltub epohhist. Samuti kuuluvad tunniplaani jooksvalt ka muud ained, nagu võõrkeeled ja käelised tegevused. Ühtlasi on tunniplaanis oma koht harjutustunnil. See, mida seal tehakse, sõltub õpilaste vajadustest. Kui näiteks mingi periood õpitakse põhitunnis matemaatika asemel emakeelt või füüsikat, siis korratakse harjutustunnis matemaatikatõdesid.

Väiksemates klassides on põhitunnis väga palju laulmist ja rütmilist osa. See toetab last ja ta teab, et iga päev sellel ajal läbib neid asju. Näiteks käib alguses ka matemaatika õppimine paljuski keha ja rütmimängude kaudu.

Samuti ei kasutata ainete omandmiseks õpikuid. Õpetaja räägib klassile kõik koolitarkused ära ja õpilased konspekteerivad kõike iseseisvalt. Konspekteerimist ja märkmete tegemist hakatakse harjutama juba algklassidest peale. Algul kirjutatakse koos, hiljem teab juba igaüks ise, kuidas talle meeldib. Samuti on kõik vihikud joonte ja ruutudeta. See annab õpilasele võimaluse luua ise oma süsteem ja stiil. Algklassides tehakse igale leheküljelele laia rasvakriidiga raam ka ümber.

Waldorfi koolis ei jää keegi istuma. See ei tähenda, et koolis on lihtne ja keegi ei pea õppima. Istuma jäämine on sotsiaalset sfääri silmas pidades lapsele väga keeruline. Teda ümbritsevad inimesed vahetuvad ja see võib tekitada stressi. Seetõttu aidatakse õpilast ainetes, milles ta on nõrk. Kõik lüngad saavad täidetud.

Ka võõrkeeltel on kooli õppekavas suur roll. “Tartu Waldorfgümnaasiumis hakatakse õppima inglise ja vene keelt esimesest klassist saati. Küll aga ei alusta nad kohe numbrite, tähtestiku, sõnade ja lausete õppimisest. Esimesed aastad on see ainult suuline. Nad õpivad ära fraasid, mängivad, laulavad ja kõik tuleb nende jaoks mänguliselt. Alles siis hakatakse õppima muid asju,” selgitab Kristel.

Kust tulevad Waldorfi kooli õpetajad?

“Meie pikaajaline matemaatikaõpetaja Kadri Sügis on õppinud näiteks Saksamaal Waldorfi pedagoogikat. Paljud meie õpetajatest on käinud välismaal õppimas. Eestis tehakse samuti aasta läbi seminare, kus räägitakse kõik põhiasjad ära. Palju saab lugeda erinevatest raamatutest,” selgitab Kristel. Ta lisab: “Näiteks mina tulin nii, et esimesel aastal tegin huviringe ja käisin tunde asendamas. Tegin asju ja käisin koolitustel.”

Agne sõnul saab iga uus õpetaja endale mentori, kes on Waldorfi kooliga kursis ja teab, kuidas kõik käib. Nii saab mentor uut õpetajat toetada ja iga detaili ära seletada. “On hästi vahva koolituste sari nagu “Õpetajalt õpetajale”, kus huvilised tulevad kokku ja jagavad kõike seda, mida nad on teinud. See on selline koht, kus saab päris kogemusi jagada,” lisab Kristel.

Kristeli arust on probleemiks aga see, et Eestis on ainult ühte tüüpi Waldorfi koolid. “Kui Saksamaal on Waldorfi kool ja eri Waldorfi kool, siis meil on üks. Eri Waldorfi koolis on nii-öelda raskemad lapsed, kes on keerulisemad juhtumid. Tihti on nii, et keegi ütleb, et kui laps on keeruline, siis võib minna Waldorfi kooli,” täpsustab ta. Nimelt on eri Waldorfi koolides spetsiaalse ettevalmistusega eripedagoogid.

Lapsed käivad sokkides, pleed õlgadel

Kooli majaperenaise sõnul tunnevad kooli õpilased end vabalt. Ta räägib, et üks esimesi asju, mis talle silma jäi, on õpilaste armastus sokkides käimise vastu. Samuti meeldib õpilastele pleed õlgadel ringi liikuda. Majaperenaise sõnul ei olene see üldse sisetemperatuurist. Ilmselt tunnevad õpilased end niimoodi kodusemalt ja see loob omamoodi meeleolu.