On vaid üks soovitus: katsu olla natukenegi parem isa, kui sinu isa oli sulle. Isegi kui ta oli super mees, katsu ikka olla parem, sest kuskil oma sisemuses sa tead, mida oleksid tahtnud, et ta oleks teinud paremini. Just seda saad sa nüüd teha paremini oma lastele. Nii lihtne see ongi. Järgnev katkend on minu raamatu „MEES. Otse ja ausalt" peatükist „Isa":

Isaks saamisega tuleks ära lõpetada suurem osa jamasid, millega oled siiamaani tegelenud. Kuidas seda teha? Minu jaoks toimib alati stiil, et kui tahan mingit ebameeldivat käitumismustrit muuta, asendan vana tegevuse targema ja asjalikuma vastu, sest muidu tekib selle koha peale loll auk ja selle vaba ajaga kiputakse vahel tegema veel suuremaid lollusi. Kui noore isana vahel õhtuti tunned, et lained hakkavad pea kohal kokku lööma ja käsi sirutub juba õlle või veinipudeli järele, et natukenegi lõõgastuda, jäta see vein. Selle asemel mine parem jalutama. Ära istu, hambad ristis, kannatades ja härmas õllepurki vahtides, kuna lubasid, et ei tee seda lahti.

Alkohol lahendab küll hetkelise mure ja aitab vahest lõõgastuda, aga enamasti kipub sellest liigutusest saama rutiin ja kogused hakkavad kasvama. Sel juhul annab see hoopis vastupidise efekti. Näiteks minu jaoks oleneb isaduse kvaliteet ka sellest, kui värske ma olen. Kas ma puhkan ennast öösiti ja nädalavahetustel välja või kogun oma selga väsimust, mis ühel hetkel võib väljenduda täiesti põhjendamatu vihapurskena.

Kuradi kurat!!! Kassajärjekord kaubanduskeskuses on kakskümmend meetrit. Kuradi kurat!!! Kuulsa hõbepaju kännu juures on jälle ummik. Kuradi kurat!!! Laps hakkab jonnima ja nõuab autos keset juulikuud kuulamiseks jõululaule. Kuradi kurat!!! Koer leidis aiast oma junni ja nüüd püherdab seal sees nii, et ta pesemiseks kulub jälle pool õhtut.

Tuleb tuttav ette? Peaks olema täitsa tavalise eesti isa argipäev. Aga kas sellest vihastamisest ka midagi kasu on? Arvatavasti ei, sest koer vaatab mulle lolli näoga otsa, et mida sa röögid, korista siis mu sitt õigel ajal hoovist ära. Laps ei saa midagi aru, sest on ju ainult laps. Kassapidaja vaatab sellise näoga, et mida sa närvitsed, tule siis teisel ajal poodi. Ja ummikul on jumala ükskõik mu hilinemistest.

See on loomulik, et kui silme ees läheb mustaks, tunduvad teised süüdi olevat. Varem tundus mulle, et mind ajasid närvi olukorrad, mis ei olnud minu kontrolli all. Tegelikult on vastupidi. Enamus vihastamistest on mu enda tegemata töö, ettemõtlematus või millegi eeldamine. Siia otsa veel ka ajapuudus ja väsimus, mis samuti on mu enda probleem ja enda põhjustatud. Nii et tegelikult võin ainult enda peale kuri olla. Koos on korralik kompott, mis iga hetk võib plahvatada valel ajal vales kohas. Nüüd, kui sa oled isa, ei tohiks sellist asja enam juhtuda.

***

„Kallis, mind nüüd pikemat aega ei ole."

Kartsin seda lauset pikalt, kuid mingi hetk kuuleb neid sõnu iga mees. Mari sõitis aasta tagasi esimest korda viieks päevaks Rootsi messile ja ma pidin jääma esimest korda oma kohe-kohe kolmeseks saava pojaga pikemalt kahekesi. Ja mul polnud aimugi, kuidas me hakkama saame.

Seesmiselt olin tegelikult väga elevil, sest nüüd oli lõpuks võimalus aru saada, mis puust kutt tegelikult tehtud on. Tean, et poiss peab saama oma isaga ainult kahekesi ka olla, kuid sinnamaani olin seda natuke kartnud. Ma ei mõtle kahekesi olemist selliselt, et ema on teises toas või korraks tööl, vaid selliselt, et ema on nüüd mingiks ajaks mängust väljas ja ainuke, kelle poole pöörduda, on isa.

Ema lähedus muudab lapse kohe teistsuguseks. Poeg teab, et kui ema on kodus või koju tulemas, siis saab ta katsetada kõike, mis pähe tuleb, ja kui isaga ei peaks asjad sujuma, saab alati emme juurde minna ja temaga proovida. Ja siis uuesti isaga. Ja siis jälle emaga. Ja küll keegi varsti järele annab.

Esimesel kahel päeval suhtlesime nagu mees mehega, mitte nagu issi beebiga. Minu imestuseks avastasin, et see meeldis nii mulle kui ka pojale. Kahe päevaga kadusid jonnijutud, mis varem olid tekkinud enamasti multikate ja magusa mittesaamisega. Oma toast otsiti välja mänguasjad, mis ammu polnud kasutust leidnud, ja kuskilt ilmusid uued mängud, mida üksi suure keskendumisega mängiti. Autasuks nautisime mõlemad muidugi ka tõeliselt põrsana elamist - sõime otse pannilt, magasime lõuna ajal samade riietega, millega õues käisime, ja igapäevane koristamine oli viimane, millele mõtlesime.

Viienda päeva hommikuks olime saanud poisiga parimateks sõpradeks. Mul ei olnud vaja mitte midagi mitu korda korrutada ja enne magamaminekut ütles kutt lause, mis mul suu lahti ehmatas: „Issi, ma enam õhtuti magusat ei taha, muidu ma ei maga hästi." Olime oma eluga nii ära harjunud, et kartsin nüüd hoopis seda, et mis hakkab saama, kui ema koju tuleb.

Nii et, mehed, kui võimalust on, veetke oma poja või tütrega koos aega ka ainult kahekesi. Ja kohe pikemalt. Luban, et hakkate oma lapsi hoopis uue pilguga nägema.

Kirjastuselt Pilgrim ilmus uus originaalraamat „MEES. Otse ja ausalt", mille autor on endine profikorvpallur Jesper Parve.

Enda elukogemusele toetudes otsib Jesper Parve vastuseid järgmistele küsimustele: Kes üldse on mees? Millal meheks saadakse? Kas oled mees, kellele võib loota? Milline on isa ja abikaasa roll? Mis teeb mehest tõelise mehe? Millised on meeste läbipõlemishirmud ja ootused naisele? Millest üks tänapäeva mees mõtleb ja mida ta selles muutuvas maailmas tunneb? Mida ta kardab ja millele loodab?