Laps võtab kohvrikese. Ta avab luku ja hakkab sinna riideid sisse panema. Laps teab, et kui kohver pakitud, siis varsti ootab teda ema ja ta saab temaga paar päeva veeta. Talle meeldib väga isaga koos olla ja ta lausa ootab alati seda päeva. Kui on aeg minna tagasi aga oma teise elamisse, jälgib laps hoolikalt, et kõik kaasavõetu saaks uuesti tagasi viidud. Ta lihtsalt ei taha, et kumbki vanem oleks solvunud sellest, kui midagi jäi ühe või teise vanema poole, sest ta on alatihti kuulnud, kuidas mõned riided on nii-öelda "ema asjad" ja mõned "isa asjad". Kaisukatega sama lugu. Need on aga tegelikult siis lapse asjad ja riided.

Mida vanemaks laps saab, seda suuremat lõhet ta kahe erineva kodu vahel tunneb. Aja jooksul muutub see lõhe järjest sügavamaks ja suuremaks. Täiesti soovimatult on tema vanemad tekitanud olukorra, kus laps on külaline enese kodus. Vanemad on ta elu jaganud kahe erineva seltskonna vahel ära.

Lapse jagamine ongi keeruline, stressitekitav, aeganõudev ja kõik peab olema detailideni läbi mõeldud. See on justkui oma kunagiste vigade tasakaalustamine.

Kuidas näevad lapsed seda, kui ema või ise uue elukaaslase leiab, loe SIIT!

Niisiis, (ja see jutt on tegelikult rohkem isadele) kui oled lapsevanem ja sinu laps elab vahepeal nii sinu kui ka teise vanema juures, siis anna talle kasvõi oma kummut, kui tal sinu juures eraldi oma tuba ei ole. Kohvriga edasi-tagasi käimine jätab mulje justkui külastusest. Jah, ta tuleb sulle külla. See tähendab, et ta ei tule sinu juurde mitte kunagi kui koju, sest kohvriga liigeldes jääb alati ajutine mulje: kohver on nurgas lahtiselt, asjad sees ja kõik, mis sealt võetakse, pannakse sinna tagasi. See kõik on ajutine. Seetõttu ära lase oma lapsel kohvrit pakkida, vaid anna talle oma koht, kus tal on oma riided ja asjad. Las ta kannab, mida ta tahab, mitte asjad ei ole "emme juures kandmiseks" ja "issi juures kandmiseks". Kas või sahtel on oma isiklik ruum, mis annab mõneti hea tunde. Lisaks sellele ka isiklik hambahari, kamm ja lisapaar jalatseid.

See lugu võiks olla hoopis teisi: väike tüdruk paneb end riidesse, kammib oma juuksed ja ootab, et isa talle järele tuleks. Kui nad jõuavad isa juurde, võtab ta sahtlist oma lemmik pidžaama ja vaatab isaga koos diivanil head filmi. Vanemad ütlevad tüdrukule tihti, et mõlemad kodud on võrdsed ja tal on mõlemas kodus oma kindel koht. Tal on kaks kodu. Tüdruk ei mõtle isegi sellele, kas need riided või kaisukad kuuluvad ühte või teise kodusse. Miks? Sest sellel ei ole mitte mingit vahet. Tal ei tule isegi mõtet, et riided peaksid üldse kuskile kuuluma, sest need on tema omad, mitte korteri, maja, sahtli, ema või isa omad.

Vanemad on leidnud võimaluse, kuidas last omavahel jagada. Võimaluse, kuidas nad saavad mõlemad lapsega koos aega veeta. Ja see võimalus on selline, et laps ei tunne, et ta oleks kuskil võõras kohas. Ta on kodus. Ema kodus või isa kodus, see pole oluline, sest ta on kodus.

Kuidas aga lahutatatud vanemate lapsed täiskasvanuna armastusesse suhtuvad, selle kohta loe SIIT!

Allikas: huffingtonpost.com