Pere ja Laps koos Eestimaa Sünnitusmajade Toetusfondiga kutsub üles jagama Eesti laste ilmaletuleku lugusid, et toetada uute peresõbralike ja koduste sünnitustubade loomist. Vaata: www.aitaalustadaelu.ee

See on Evelyni lugu tema pisibeebi sündimisest ja vaata ka seda, missugused on Evelyni ettepanekud koduse sünnitustoa loomiseks. Ja pane ka enda lapse ilmaletuleku ning ettepanekud teele!

Sünnituse lähenemise esimesed märgid

Veed hakkasid vaikselt nirisema 25.03 kella kümne paiku õhtul. Järgmisel päeval näitasin end valvetoas, kuid arvati, et tegu ei ole looteveega. Teste neil enam olnud, sest need on liiga kallid. 27.03 päeval kella ühe paiku olin tagasi Ida-Tallinna Keskhaiglas, kus tuvastati, et tegu oli ja on kindlasti looteveega. Sama päeva öösel kella kahe paiku olid tuhud alanud. Mobiili aplikatsiooniga mõõtes selgus, et need olid ebakorrapärased, umbes 5-10 minutiliste vahedega. Tuhud olid valulikud ja natukese kaupa tuli ka lootevett. Valud olid piisavalt valusad, nii et iga tuhu tulekuga ajasin end põrandale käpukile toetudes diivani äärele. Vahel õnnestus kahe tuhu vahel korraks uinudagi, niimoodi hommikuni välja (ja tegelikult jätkus see ka edaspidi). Mehele rääkisin väsitavast ööst hommikul kella kaheksa paiku. Varem seda ei teinud, sest vahed olid haiglasse minekuks liialt pikad ja tuhud ebaregulaarsed.

Eelistasin võimalikult loomulikku sünnitust, kuid emakakaela avanemise probleemide tõttu läks veidi teisiti. 27.03 kella 12 paiku päeval ITKsse jõudes oli avatus 2-3 cm (selleks ajaks oli valulikumaid tuhusid juba 12 tundi) ja peale 5 tundi haiglas oli seis umbes sama. Või tegelikult väitis enne üks ämmaemand 4 cm ja selle läbivaatuse ajal öeldi, et avatus on 1-2 cm. Olin päris hämmingus, et kas tõepoolest hakkab emakakael nö tagasi kinni minema, kas see on võimalik. Tuhud olid selleks ajaks valulikumad, kuid kannatatavad. Kõik need tunnid olin kasutanud erinevaid valu vähendamise viise - hingasin vastavalt rasedate joogas ja loengutes antud juhistele, istusin pallil, seisin kummargil, lasin mehel pöidla ja nimetissõrme vahelist kohta pigistada, selga silitada jne. Vaatamata sellele ei olnud 5 tunni möödudes edasiminekut ja seetõttu avati lootekott alt. Kuskilt ülalt poolt oli see katki juba ca 48 tundi, kuid vaatamata valvetoas käimisele tuvastati see alles teisel korral ja neljanda läbivaatuse tegija poolt. Valu suurenes märkimisväärselt, kuid basseini ma lootevete varajasema puhkemise tõttu minna ei tohtinud. Sain küll antibiootikume, mida iga mõne tunni tagant mulle manustati, kuid põletiku oht oli ikka. Korra proovisin dušši, kuid see valu ei vähendanud ja oli väga ebamugav.

Paigalseis

28.03 varahommik

Umbes kella kaheteistkümneks öösel oli avatust 6 cm. Pool tundi proovisin naerugaasi, see eriti ei meeldinud, kuid tundus valusid leevendavat. Avatuse kiirendamiseks soovitati epiduraalanalgeesiat. Kuna olin juba üsna väsinud ja asi ei edenenud, siis nõustusin ja 12 tundi peale sünnitamisele sissekirjutamist nii tehtigi. Mingil määral leevendas ka tuhude valu, kuid päris ära küll ei kadunud. Naerugaasi kasutasin.

Valutasin edasi ja väsimus hakkas järjest enam peale tulema. Selleks ajaks olin magamata 36 tundi. Öösel (lisaks ka veidi hiljem taas) arsti tehtud läbivaatuse järel olid valud alakehas nii suured, et olin sisuliselt kõrveras ja hakkasin valudes karjuma. Mulle küll ei selgitatud, miks see nii valus oli, kuid kuna valu üle ei läinud, siis tehti mingi süst, millega 10 minutit üldse valu ei tundnud. See oli tõeliselt hea tunne, mis siis et korraks vaid. Peatselt peale seda sain oksüdotsiini süsti avanemise kiirendamiseks ja ühe korra ka uue doosi epiduraali kaudu.

Esimesest epiduraali doosist alates pidin mitme aparaadiga ühenduses olles voodis lamama. Kella 4-5 paiku öösel soovitati tunnike-paar magada, kuna uus doos tegi tuhud hästi vähetuntavaks. Magamisest ei tulnud muidugi midagi välja, sest ootasin pingsalt arsti, kes pidi kohe varsti tulema. Sellega läks aga ligi poolteist tundi aega ja minul olid peas muremõtted. Lisaks oli pidevalt probleeme lapse südamelöökidega mõõtmisega. Arstid käisid KTGd pidevalt sättimas, kuid ikka ja jälle kadusid löögid ära. Lõpuks otsustati beebi pea külge mingi andur kinnitada, mis selgeid andmeid edastama hakkas.

Uus lootusekiir

Kell viis hommikul lahkus oma vahetusest üks vanem naisterahvas. Enne minekut küsisin, kaua mul veel minna võiks. Optimistlikult vastas, et kella seitsmeks on beebi kindlasti käes. Kaua enam ei lähe. Aga läks. Saabus kolmas vahetus. Millalgi kella üheksa ajal hakkasin ootamatult kummalist tunnet ja survet tundma. Need olid pressid, millest ma alguses kohe arugi ei saanud. Naerugaasi aparaat oli veel ruumis, nii et kasutasin seda, et hingamisele paariminutiliste vahedega tulevatele pressidele mingi parem vorm anda. Ämmaemand käis vaatamas ja soovitas pressima hakata, kui tunnen. Tekkis lootus, et lõpuks, lõpuks saab see raske kogemus läbi, kaob sünnituse valu, lõppeb hirm beebi pärast ja näen teda päriselt. Nii et pool tunnikest hiljem tundus, et nüüd võiksin kaasa pressida. Tõusin voodist püsiti, liikusin ja pressisin hingamisega olles magamata ja väsinud. Kuskilt tuli see lisajõud. Tundsin, kuidas miski liigub. Olles umbes tunnike beebit välja hingata proovinud tuli ämmaemand tagasi, kes tegi elu valusaima läbivaatuse ja tõdes, et avanemine on endiselt 8-9 cm. Nutsin valust ja lootusetusest. Hoidsin kramplikult naerugaasiaparaadist ja hingasin jõuliselt. Ämmaemand küll ütles, et see tõenäoliselt enam ammu ei mõju, kuid tundsin, et selline piiratud hingamine aitas veidigi seda kõike leevendada.

Ämmaemand ja arst lahkusid. Palusin mehel nad ükskõik mida mulle manustama saata, või öelda vähemalt, mis edasi saab. Pressid ja presside valud olid ju edasi. Alles umbes pool tundi hiljem öeldi, et on otsustatud erakorralise keisrilõike kasuks. Kell oli 12 päeval, olin haiglas sees olnud 23 tundi, magamata üle 50 tunni. Juhtmed ja aparaadid ühendati lahti, põide paigaldati kateeter ja nii jäeti mind umbes tunniks ajaks operatsiooni ootama. Pressid olid loomulikult edasi ja sel ajal pidin neid juba tagasi hoidma. Saatsin meest veel vähemalt mitu korda ükskõik mida mulle valude vähendamiseks manustama kutsuma. Märkasin kui rusutud ta tundus. Kujutan ette kui raske oli tal minu kannatamist vaadata. Tundsin talle kaasa, kui ei suutnud seda väljendada. Valude vähendamiseks enam enne operatsiooni midagi anda ei saadud. Tuli ära kannatada. Arstid tegid samal ajal ühte teist erakorralist keisrilõiget.

Lõppvaatus

Operatsiooniruumi jõudes olin tundnud presse kokku kolm tundi (millest ligi tunni olin arstide soovitusel kaasa pressinud, beebil oli sünnimuhk peaski) ja valude käes kõveras. Epiduraali mõju oli selleks ajaks juba mitu tundi täitsa möödas ja väidetavalt ei tooda keha nende kasutamise tõttu enam loomulikke valuvaigisteid ka ise. Operatsiooniruumi viimiseks ronisin kuidagi ühest voodist teise, järgnes raputav presse võimendav sõit koridorides ja liftis ning taaskord pidevate pressidega operatsioonilauale ronimine. Ei teagi, kas oli see naerugaasi jääkmõjust, valust või järgnenud anesteesiast, need viimased tunnid enne operatsiooni on eriti hägused. Väga hästi mäletan aga seda, et ruumis oli kokku 7-8 arsti ja igaüks hakkas kiiresti minu ümber tegutsema. Kes tegeles minu kätega, kes kehaga, kes jalgadega ja kes peaga. Üsna hirmus oli. Minu ettevalmistamine oli päris raske, pressid käisid iga 1-2 minuti järel. Ei saanud alakeha süsti ja spinaalanesteesia jaoks alguses piisavalt kõverasse ja seejärel piisavalt sirgeks minu laua külge kinnitamiseks.

Operatsioonilaua juures arutati, et epiduraal valutustamisele vist piisavalt mõjunud ei olnud (kuigi vahepeal oli palju kergem olla küll) ja seega tehti teist tüüpi spinaalanesteesia. Epiduraal võeti välja ja samal viisil tehti uude kohta teine anesteesia. Kui kanüül oli paigaldatud, siis lasti juba esimene nõrk doos kehasse, et ma presse nii tugevalt ei tunneks ja saaksin laua külge kinnitamiseks sirgemalt olla. Seejärel prooviti paar korda puusade juurest nahal millegagi, kas tunnen valu - tundsin. Üks arstidest uuris, kas tunnen jalgadesse sooja tunnet minemas, tundsin. Samas sain vabalt ikka veel varbaid liigutada, kuigi tegelikult oleks kogu alakeha pidanud olema tundetu. Arstid aga selgitasid, et peavad operatsiooniga alustama ja beebi välja võtma. Peale kõhu lõikamise alustamist tekkinud meeletut valu alakõhus, rebimise jms tundmist tõmbusin krampi ja loomulikult tegin meeletut kisa. Karjusin, et ma tunnen ja palusin lõpetada. Ühel hetkel tundsin, et hakkan minestama ja mõtlesin, et see on valust. Peale intensiivis ärkamist selgitati minu küsimise peale, et nad tegid lisaks üldnarkoosi, sest enne beebi välja võtmist spinaalanesteesia doosi enam suurendada ei saanud. Valu oli enne seda täiesti talumatu.

Lõpp hea, kõik hea

Vahetult peale sündi

36 tundi peale erinevat tüüpi valusid, presse, süste, antibiootikume (lootevete varajase tuleku tõttu), lootusetust ja lootust sündis Pisike E 28.03 kell 13.13 erakorralise keisrilõikega, Apgari hindega 8/9.

Nii et sain vist küll kõiki vahendeid ühel või teisel põhjusel kasutada. Kahtlustan, et valud muutusid suureks ja talumatuks just probleemide, pika valuperioodi (kokku 36 tundi) ja erinevate valuvaigistite saamise pärast. Oma keha pidavat valuvaigistavate ainete tootmise pärast väljast poolt manustatavaid ära lõpetama. Diagnoos oli funktsionaalselt kitsas vaagen ja tuhude nõrkus, kuigi minu arust olid tuhud küll tugevad.

DSC_0029

Haiglas olin sees kuni 01.04 aprilli õhtuni, kuna põletikunäitaja oli väga kõrge (ca 140), esimesed antibiootikumid ei toiminud ja lisaks oli verekaotuse tõttu hemoglobiin lausa 73 (alumine piir on u. 120). Rauapreparaatide võtmisega see õnneks tõusis ja vereülekanne jäi mulle tegemata. Mees oli sünnituse juures suureks abiks ja toeks, aitas erinevaid poose võtta ja asukohti vahetada valude paremaks ära hingamiseks. Peale sünnitust võtsime perepalati, kus mees oli beebiga toimetamisega ja minu abistamisel väga palju toeks. Ei saanud ma alguses operatsioonist tingitud valu tõttu ise püsti, istuma ega pikali ning beebit ise tõsta.

„Eesti laste sünnilood”

Pere ja Laps koos Eestimaa Sünnitusmajade Toetusfondiga kutsub üles jagama Eesti laste ilmaletuleku lugusid, et toetada uute peresõbralike ja koduste sünnitustubade loomist. Vaata:www.aitaalustadaelu.ee