Nagu ikka, õpitakse iga päev midagi uut ja jõutakse arusaamadeni, mis on kusagil sügaval sisimas peidus olnud, aga pole tahtnud kas näha või tunnistada. Mingil eluhetkel hakkasin endasse sügavamalt kaema, nokkima enda küljest lahti igasugu haake ja konkse. Tahtsin teada kes ma olen ja miks olen.
Olen nüüd endasse sukeldunud mõningad aastad ja mida olen sellega saavutanud? Olen saanud targemaks. Olen hakanud end tunnustama, väärtustama. Väärtustan Oma aega ja teen just nii nagu soovin. Teen otsuseid, mis on kooskõlas südamega. Olen hakanud väärtustama aega oma perega, lähedastega. Olen saanud aru, et mitte elu ei andnud mulle peksa, vaid mina ise, oma tegude ja otsustega.

Olen hakanud mõistma oma last....ja aru saama, et ta pole lihtsalt laps. Ta on keegi, kes väiksest saadik on sõltunud minu otsustest, tujudest ja sõnadest. Ta on keegi, kelle praegust hetke olen kujundanud alates tema sünnist.

Ühel hetkel tabas mind selline mõte, et enamus lapsevanemaid on nii pühendunud oma muredesse, unustades, et neil on laps.....laps, kes vajab armastust, tähelepanu ja kes ei saa ega peakski aru saama eluraskustest. Ta peaks kogema lapsepõlve, mis on täis naeru, rõõmu ja mängu. Tundsin selles lauses ära iseennast, sest mingil hetkel olin tähelepanu suunanud kõigele muule, peale lapse. Jah, mis siin ikka, olen lihtsalt siinkohal aus nii iseenda kui teiste vastu. Tegelesin sellega, et saada toit lauale, et oleks koht kus elada ja sellega, et väärida kellegi armastust. Just, kellegi teise armastust, mitte seda, mis oli minu enda sees kõik olemas. Tollal ma ei osanud mõista, et lapse tingimusteta armastus ravis ja toitis minu hinge. Kõik see pinge, mida tol hetkel kogesin, viis mind paanikahoogude ja depressioonini, tekitades suuri hirme. Last lasteaiast koju viies palusin jumalat, et kokku ei kukuks ja ilusti lapsega koju jõuaksin. Õnneks nüüd lapsega sellest rääkides, ta sel hetkel seda ei märganud. Ju olin siis ikka nii tugev, et lapse pärast võtsin viimased jõuvarud kokku ja vedasin end sellest olukorrast välja. Tänu lapsele olen ma saanud paremaks inimeseks. Tänu temale olen muutnud elus väga palju vaatenurki. Olen tänulik, et me saame rääkida asjadest, elust ja tunnetest.

Ma ei võta kunagi oma last iseenesest mõistetavalt, ei käitu temaga üleolevalt. Olen aru saanud, et kui last sundida või keelata, tekib trots ja viha, tekib arusaamatus, miks teda on keelatud ilma et oleks põhjendatud. Lapsed on väga targad ja õpivad kiirelt...kahjuks ka seda, mida ei tohiks. Olid ajad, kus meie toidulaud oli vägagi kesine ja peale toidu midagi erilist endale lubada ei saanud. Tihti ütlesin lapsele, et pole raha ja oi kuidas see muster aina rohkem jälgi maha kündis. Aastatega läks elujärg paremaks ja kui soovisin lapsele midagi osta, oli tema vastus, et meil pole ju raha!

Mõelge, mida oma lapsele pidevalt korrutate, mida temasse sisendate. Ärge öelge oma lapsele kunagi, et ta on rumal. Ärge öelge talle, et kui ta jonnib, siis viiakse ta minema. Kujutate ette, mis toimub selle pisikese inimese sees sel hetkel kui talle seda öelda? Teie olete ju tema kõige olulisem inimene! Ärge tekitage lapses tunnet, et ta on saamatu, sest tulevikus ta arvabki nii ja jätab elu maitsmise teistele, sest ta kardab selle maitset. Emad ja isad, kes pidevalt omavahel tülitsevad, teie laps salvestab selle kõik ja kannab endaga kui pagasit kaasas. On vanemaid, kes elavad laste pärast koos, et mitte lapsele haiget teha. Kuid...kas olla koos ja pidevalt tülitseda pole siis lapsele haiget tegemine? Laps on suur hing väikses kehas. Kindlasti on lapsega keerulisemaid aegasid, on aegu kus sa lihtsalt nutad ja ei tea mida teha. On aegu mil sa tunned end kõige halvema vanemana maamunal....kuid see kõik möödub. Ma ei ole selle poolt, et laps peaks olema päris vabakasvatusega, kuid ainult reeglite järgi elamine ei ole ka elu. Anna oma lapsele piisavalt palju vabadust ja ruumi. Ole ta jaoks olemas kui ta vajab. Kallista teda kui ta seda vajab, mängi temaga.

Ma pole olnud ideaalne lapsevanem, kuid ilmselt ka mitte halb, sest laps ütleb mulle tihti, et olen parim ema. Meie vahel on austus, usaldus ja avatus. Kohtlen teda kui suurt inimest, endaga võrdväärset, kuid samas jääb ta alatiseks minu väikeseks lapseks. Minu südames on igavesti koht tema jaoks.

Armasta oma last ja ära löö teda....isegi mitte sõnadega.

Allikas: Merlini energiapai