Nii alustab ühte hirmnaljakat teemat Briti blogija Sarah Turner ehk Ebaemmelik emps, kes on blogimaailma ja Facebooki sensatsioon. Fännid jumaldavad ta postitusi, sest need toovad esile emaduse surmnaljaka ning häbitult ausa palge. See tsenseerimata kirjeldus vanemaelu vaimustavatest kõrghetkedest ja kõige hirmsamatest mülgastest, kus tunned, et see lihtsalt pole sinu jaoks ja sul pole halli aimugi, mida pihta hakata, on võitnud lapsevanemate südamed üle maailma. See kõik on humoorikalt kirjas tema raamatus "Ebaemmelik emps", millest toome täna sinuni, armas ema, ühe lõigu, mis sinu enesetunnet teatud hetkedel kindlasti turgutab... või vähemalt lohutab sind veidi... no natuke ikka!

Vanemate Murphy seadused

* See, kui põrkad kokku kellegagi, keda pole aastaid näi­nud, ning näed halb välja ja sul on kaasas tatised ning halvasti käituvad jõngermannid („Jah, need on minu lapsed ...")

Murphy seadus ütleb, et kui see keegi on su ekspeigmees (või -pruut), näed sa välja eriti halb. Nagu midagi, mille kass välja oksendas ja mis siis veel mõnda aega vihma käes ligunes.

See seadus on eriti valulik, kui teadsid tuttavat enne lapsi, sest on võimalik, et neil on mälestus sinu kaunitest kulmudest või jalgadest ilma retuusideta. Kui see juhus­lik kohtumine leiab aset toidupoes, karjub iga keharakk sulle, et sukelduksid, pea ees, juurviljaletti, aga sa ei saa täiskuhjatud käru ja lapsi omapäi jätta, niisiis sa noogutad ja ütled: „Tere, kuidas läheb? Jah, hästi, tänan küsimast. Ja sul?", kuid tahad samal ajal kohapeal ära kärvata.

Sel ainumasel päeval, kui tõesti end kokku võtad (paned jalga liibuvad teksad, näkku veidi puuderkreemi ja huul­tele palsamit), ei juhtu sellist vana armastusega kohtumist eluilmas.

* Magamiskoti/kombeka/vankrikatte lukk läheb katki või jookseb kinni siis, kui beebil on kõige hullem nutuhoog

Või nagu meile öelda meeldib: kui beebi „metslaseks muu­tub". Lukk ega miski muu ei purune ega jää kunagi kinni siis, kui beebil on hea tuju, alati ikka siis, kui tal on maa­ilmalõpp või kui teil on kiire. Ja siis on vaja katkine lukk beebi lõua all korda teha, samal ajal kui tema on näost peedililla ja nutab ning sipleb. Kui selline lukuõnnetus juhtuma peaks, esitan teile väljakutse mitte karjuda: „Kuradi kasutu sitt selline! Kirjutan kohemaid tootjale, et kaebus esitada!" (Selleni ei jõua sa tegelikult kunagi.)

* Lapsed tahavad magada kaua neil päevil, kui oleks vaja, et nad kella peale tõuseksid

Laupäeva hommik ja pole vaja kusagil olla? Loomulikult ärkavad nad kell neli, hüppavad voodil, karjudes „Puntrakalli!" ja et neil on nina tatine. Ja et kas nad ikka „Ben 10" multikat võiks vaadata?

Aga kui neljapäeva hommikul kõlab kell kuus äratus­kell, et lapsehoidja juurde sõita ... siis on nad täielikus koomas. Mis värk sellega on?

Samuti on siililegi selge, et kui beebi esimest korda öö läbi magab, ärkab ta unega õnnistatud vend vähemalt kaks korda. See on rusikareegel.

* MAU-d (Mahavisatud Ajaga Uned)

Võid tund aega ringi sõita ja loota, et laps jääb magama ja sina saad rahus muusikat kuulata, aga ta viriseb konstant­selt nii kaua, kuni koduni on jäänud viis minutit. Seejärel istud sa maja ees autos ning naudid vaikust, mõeldes, et see on jälle kord üks pagana MAU. Magaks ta voodis, saaks vähemalt pesugi kuivama panna. Ja telekat vaadata.

Ja kui ta päriselt võrevoodis magama jääb? Noh, siis hoolitseb äratuse eest keema minev teevesi või siis heliseb uksekell just sel hetkel, kui tassikest teed nautima istusid, ning külla tuleb pool su peret. „Ei, me ei tee eriti midagi," ütled sa neile. Salaja nutad aga taga seda möödaläinud hetke, kus oleksid saanud segamata rahus ja vaikuses istuda.

Uinakute ajastamise Murphy seadus laieneb ka bee­bidele erinevatel tähtsatel üritustel. Mu parim sõbranna rääkis mulle WhatsAppis kahest pulmast ja ühest matu­sest, kus ta käis väikese lapsega, ning meenutas olukordi järgnevalt: „Ta magas täiesti rahulikult kuni hetkeni, kui tuli pruut / toodi kirst. Ta nagu tundis lõhnast olukorra tähtsust." Nad lihtsalt teavad.

* Beebid kakavad alati ebasobival ajal

Naeruväärselt suur osa teie elust möödub endamisi „Täiesti perses!" vandudes ning vihaselt uut mähet võttes (tavaliselt just pärast seda, kui uue mähkme panite, sest paistab, et üle kõige meeldib beebidele kakada uhiuude mähkmesse). Seetõttu tuleb soovitud kodust lahkumise ajale alati liita vähemalt neljakümneminutiline varu. Kui te lõpuks uksest välja saate (ja väikestel inimestel on turvavööd peal), pun­nitab ta välja veel ühe junni. Või hakkab oksele. Sel hetkel salgate te kõik maha ning sõidate lihtsalt poodi.

Veel kätkeb kaka-ajastamise Murphy seadus endas hetki, kui teie toit saabub, kui teid arstikabinetti kutsu­takse ja kui teil parajasti ühtegi niisket salvrätikut käe­pärast pole. Ma tean, et üldse kusagil ilma niiskete salfa­kateta olla on täiesti mõistusevastane (isegi ilma lasteta, ma lihtsalt armastan niiskeid salvrätikuid, eks ole), aga ükskord juhtus see ka minuga. Tavaline vetsupaber ei aja joonde Pizza Hutis toimunud sitaplahvatuse tagajärgi.

* Teadmata haigus tabab tervet peret siis, kui olete pla­neerinud kahekesi välja minna

Teie kahe ainuke vaba õhtu sureb batsillidesse, sest üks või mitu pereliiget hakkab oksendama veel enne, kui te jõuate juustesse kuivšampooni pihustada.

Vist ongi parem, sest nende teksade puhastamiseks ei ole enam piisavalt pesuvahendit.

Samasugune haigushoog tekib ka sel kaduneljapäeval, kui teil on õnnestunud leida lapsehoidja või kui hakkate minema puhkusele. Imetore.

* Tüdrukuteõhtud, kolmekümnendad juubelid ja kõik organiseeritud lõbusad ettevõtmised toimuvad siis, kui sina oled lõpurase

Kui sa jääd koju, istud sa telekat vaadates diivanil, jood vaarikaleheteed ja tunned end väljajäetuna. Kui sa aga lähed, oled sa paks, higine ja kaine (kuid siiski täisraha maksnud). Võitjat selles situatsioonis ei ole (välja arvatud teised, kes said endale kaine autojuhi).

Kui sa mitterasedana ühe (või neli) džinntoonikut jood, on lapsed kindlasti üleval poole ööni. Kaheksakuuse uneprobleemid? Rohkem nagu „rumalad emme ja issi üritasid normaalset täiskasvanute õhtut veeta" uneprobleemid!

Ma räägin: nad lihtsalt teavad.

Ja kõige tähtsam Murphy seadus ...

* Teistega koos käituvad su lapsed laitmatult

Võib-olla on see konkreetne vähem Murphy ja rohkem Minu Sitase Õnne seadus. Mitte MSÕ selle koha pealt, et laps käitub hästi, sest loomulikult ootame head käitumist avasüli. Ebaõiglus peitub hoopis faktis, et lapsed hoiavad eeskujuliku käitumise kõigi teiste jaoks. Sina saad köie sitase otsa, selle otsa, kus on jonnihood ja nutmine ning vahel tõepoolest ka pasaplahvatus.

„Ta oli nii tubli, täielik inglike!" ütlevad inimesed mulle pärast Henry valvamist.

„Kuidas palun?"

Võtsin hetke, et see mulle kohale jõuaks.

Täielik inglike, jah?

Siis ta küll inglike ei olnud, kui absoluutselt keeldus vankris istumast ning enda joogitopsi meelega maha vis­kas või pead meelega vastu lauda tagus, sest ta võileivad ei olnud TÄPSELT SELLISED, nagu ta tahtis? Kui ta magama ei läinud ja nuttis päev otsa, sest oli nii väsinud, kuna ei läinud magama? Kui ta ei lasknud mähet vahe­tada ja röökis ja karjus ning üritas end ümber pöörata, nagu sa piinaksid teda, kuigi sina üritasid lihtsalt kakat ära pühkida - sedasama kakat, mille ta nüüd rullimisega igale poole laiali oli ajanud?

„Meiega ta neid asju küll ei teinud."

„Ahah," ütlesin mina ja mõtlesin samal ajal, et see on ikka imetore küll. Algul arvasin (nagu ikka), et asi on minus. Ta ilmselt tajub minu ebaemmelikkust ja lausa luurab neid hetki, kus ma olen ebakompetentne mähkmevahetaja. Võib-olla loodab ta saada rahustuseks juustukrõpse? Ta on kindlasti just minuga koos olles tujukas, sest teab, et ma olen emana üks suur läbikukkumine.

Paar aastat (ja üks beebi) hiljem aga olen hakanud lep­pima, et tegelikult on enamikul meist samamoodi.

Vanemad lihtsalt saavad kõige hullema enda õlule.

Tean kohe päris kindlasti, et ma ei ole üksi: hirmnaljakad lood, millest mulle on kirjutatud, on seda kinnitanud. Näiteks üks isa, kes rääkis mulle, kuidas nad olid naisega ühel hetkel päris kindlad, et pojal on nende vastu viha­vaen. Mamma ja papa rääkisid, kuidas laps oli olnud illi­kuku, ja lastesõime töötajad rääkisid, et teda on nii lihtne valvata. Ta rääkis mulle, et see oli vandenõu, sest kodus käitus nende laps nagu peategelane filmist „Me peame rääkima Kevinist".

Jumal, kuidas ma naersin, kui ta mulle beebi-Kevinist rääkis, kuigi samas tajusin läbi huumori ka tõsist muret ning umbusku, et sama poiss võib olla täielik sitapea nen­dega ja täielik ingel kõigi teistega.

Enamasti peaksime lihtsalt meeles pidama, et see polegi tegelikult ju MSÕ, ning olema tänulikud, et lapsed oska­vad käituda. Tõik, et mu pojad on enamiku ajast „täie­likud inglikesed", tähendab, et inimestele meeldib neid hoida. Ma ei taha alternatiivist mõeldagi ...

Aususe nimel kavatsen ma aga üles tunnistada (ja ma ei ole selle üle uhke), et on olnud hetki, kus ma peaaegu sunnin oma lapsi kellegagi halvasti käituma. Tahaksin, et keegi teine peale minu ütleks veel: „Jumal küll, kui palju jama nendega täna oli!", et saaksin vastata: „Tere tulemast minu maailma!" õlakehitusega ja nautida kinnitust oma jutule. Ehk on mul lihtsalt vaja kinnitust hinnangule, et see kõik on ikka paganama raske?

Ma ju olen seda juba öelnud, eks? 😊

SEE EI OLE LASTEKASVATAMISE KÄSIRAAMAT. SEE ON PÄRIS ELU!

"Ebaemmelik emps" ei kohku ühegi teema ees, alates üpriski mittesäravatest rasedustest ja sünnitustest kuni lõputuna tunduvate öiste söötmisteni, beebigruppides käituma õppimisest kuni tagasi tööle minekuni, põngerjate jonnihoogudest põrgu eeskojana näivate mängutubadeni.

See raamat ei ütle sulle, kuidas lapsi kasvatada, mida osta või kuidas end tunda. Raamatu värskendav ausus ajab sind kindla peale naerma ... ja võib-olla nutmagi, aga lõpuks ohkad kahtlemata kergendatult, kuna mõistad, et sa polegi ainuke, kes nii tunneb ...

Sarah Turner alustas blogimist 2012. aastal, mil sündis tema esimene laps. Kümnetest ja sadadest lugejatest said kiiresti tuhanded ja sajad tuhanded ning nüüdseks on tema mõtted jõudnud ka juba kolme raamatu kaante vahele. Sarah on kolme lapse (enamasti) õnnelik ema, kelle igapäevategemistel saab pilku peal hoida tema kodulehel theunmumsymum.co.uk.