ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 7 kohaselt registreeritakse laps kohe pärast sündi ning sünnihetkest peale on tal õigus nimele, õigus omandada kodakondsus ja võimaluse piires ka õigus tunda oma vanemaid ja olla nende poolt hooldatud. Eesti on nimetatud konventsiooniga ühinenud, seega kohustatud konventsioonis esitatud õigused tagama igale Eestis elavale lapsele.

Perekonnaseaduse kohaselt on lapse ema naine, kes on lapse sünnitanud. Lapse isa on mees, kes on lapse eostanud. Vanema õigused ja kohustused lapse suhtes tekivad emal ja isal, kes on lapse sünnitunnistusele kantud. Isa kanne lapse sünnitunnistusel ei ole Eesti õiguses kohustuslik. See tähendab, et kõikidele lastele ei ole tagatud õigus tunda oma vanemaid ja olla nende poolt hooldatud. Tihti on see lapsevanema(te) teadlik valik.

Sotsiaalministeeriumi poolt 2015. aastal välja antud peretoetuste, teenuste ja vanemapuhkuste rohelises raamatus[1] on välja toodud erinevad põhjused, miks isa kanne jäetakse vanema(te) poolt lapse sünnitunnistusele tegemata:

  • ema ei soovi oma edasist elu ja lapse kasvatamist lapse isaga jagada ja ei teavita isa lapseootusest ja/või lapse sünnist;
  • vanemad ei soovi oma edasist elu ja lapse kasvatamist jagada ja ühiselt otsustatakse isa nime sünnitunnistusele mitte märkida;
  • isa ei soovi isadust (ametlikult) omaks võtta;
  • ema ei tea, kes on lapse bioloogiline isa;
  • ema (ja isa) on otsustanud isa nime sünnitunnistusele mitte märkida, et saada riigipoolset toetust;
  • laps on sündinud kunstliku viljastamise tulemusena.

Lisaks olukordadele, kus isa kanne jäetakse teadlikult lapse sünnitunnistusele tegemata, esineb praktikas ka neid juhtumeid, kus lapse sünnitunnistusele kantakse teadlikult lapse isana vale isik. Sellisel juhul tekivad seadusest tulevad vanema õigused aga ka kohustused valele isikule.

Millised on tagajärjed?

Esiteks, jääb laps, kelle bioloogiline isa ei ole sünnistunnistele kantud, ilma õigusest tunda oma mõlemat vanemat ning olla oma vanemate poolt hooldatud. Samuti jääb laps ilma perekonnaseadust tulenevast õigusest suhelda isiklikult nii oma ema kui ka isaga.

Perekonnaseaduse kohaselt on vanematel oma lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, s.t. hoolitseda oma lapse isiku eest (isikuhooldus) ja hoolitseda oma lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju.

Perekonnaseadusest tulenevad vanema õigused ja kohustused lapse suhtes on ainult sünnitunnistusele kantud emal ja isal. Jättes teadlikult lapse bioloogilise isa sünnitunnistusele märkimata, võetakse lapselt õigus tunda oma mõlemat vanemat ja saada neilt vanemlikku hoolt. Eelduslikult on iga lapse huvides, et tal oleksid mõlemad vanemad, kes tema eest hoolitseksid ja teda kasvataksid. Seda sõltumata sellest, kas lapsega elavad koos nii tema ema kui ka isa või ainult üks neist. Vanematel on võimalik ühist hooldusõigust teostada ka eraldi elades.

Täiendavalt peab lapsele olema tagatud suhtlusõigus oma lahuselava vanemaga, kuid olukorras, kus lapse isa ei ole sünnitunnistele kantud, puudub lapsel õigus ja võimalus seda realiseerida, st isaga suhelda.

Teiseks, jääb laps, kelle isa ei ole sünnitunnistusele kantud, ilma õigusest saada ülalpidamist oma mõlemalt vanemalt. Perekonnaseaduse § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Esmajärjekorras on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps.

Alaealisel lapsel on õigus saada ülalpidamist nii oma emalt kui isalt sõltumata sellest, kas viimased elavad lapsega koos või eraldi. Perekonnaseaduse § 100 lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises.

Olukorras, kus lapse sünnitunnistusel puudub isa kohta kanne, ei ole lapsel võimalik ülalpidamist oma isalt taotleda ega saada. Sellises olukorras on kannatajaks igal juhul laps.

Kolmandaks, ei tohi alahinnata, et lapse elus võib ette tulla selliseid kriitilisi olukordi, kus on vaja saada teavet oma bioloogiliste vanemate, sh. isa terviseriskide, pärilike haiguste jms kohta. Vastav info võib olla äärmiselt vajalik sarnaste terviseohtude ennetamiseks, vältimiseks või leevendamiseks. Kui laps ei tea, kes on tema bioloogiline isa, võib vajalik abi jääda õigeaegselt saamata puhtalt info puuduse tõttu.

Neljandaks, juhul, kui lapse isa ei ole sünnitunnistusele kantud, jääb laps oma isa surma korral ilma toitjakaotuspensionist. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 20 lg 1 kohaselt on toitjakaotuspensionile õigus toitja surma korral tema ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetel. Lapse, vanema või lese õigus toitjakaotuspensionile ei sõltu sellest, kas nad olid toitja ülalpidamisel või mitte.

Toitjakaotuspensionile õigust omavaks pereliikmeks on muu hulgas toitja laps ja ka lapselaps, kes on alla 18- aastane.

Lisaks toitjakaotuspensionile, ei ole lapsel, kelle isa ei ole sünnitunnistusele kantud, õigus pärandile oma isa surma korral. Vastavalt pärimisseadusele pärivad esimeses järjekorras pärandaja alanejad sugulased ehk lapsed ja lapselapsed. Kui lapse põlvnemist isast ei ole kindlaks tehtud, ei teki lapsel ka pärimisõigust.

Lapse huvid ei ole kindlasti kaitstud ka olukorras, kus tema sünnitunnistusele on isana kantud vale isik, kellel tekivad lapse suhtes vanema õigused ja kohustused. Lisaks lapse õigustele rikutakse lapse bioloogilise isa ja n-ö fiktiivse isa õigusi. Isaduse vaidlustamine on aga ajaliselt piiratud protsess, mis eeldab kohtusse pöördumist ja teadlikkust isaduse vaidlustamise menetluse sisust ja tähtaegadest. Kui vaidlustamise tähtaeg n-ö maha magatakse, võivad sellel olla pöördumatud tagajärjed.

Kuidas isadust tuvastada ja vaidlustada?

Kui lapse sünnitunnistusel isa kanne puudub, on isadust võimalik tuvastada kohtu kaudu, esitades selleks isaduse tuvastamise hagi. Isikute ring, kellel on õigus vastavat hagi esitada on määratletud perekonnaseaduses. Nendeks on mees, kes soovib tuvastada, et ta on lapse isa, samuti lapse ema või laps ise.

Kui lapse sünnitunnistusele on kantud n-ö vale isik, on isadust võimalik kohtu kaudu vaidlustada selleks ette nähtud tähtaja jooksul. Isaduse vaidlustamise tähtaeg on üks aasta arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Isadust on õigus vaidlustada mehel, kes on sünnitunnistusele kantud, lapse emal või lapsel endal. Kui alaealise lapse seaduslik esindaja ei ole isadust õigel ajal vaidlustanud, võib laps oma põlvnemise isast täisealisena isiklikult vaidlustada.

Lisaks võib ühe aasta jooksul lapse sünnist arvates isaduse vaidlustada mees, kes taotleb enda isaduse tuvastamist selle mehe asemel, kes on sünnitunnistusele kantud.

Seda, kas mees on lapse bioloogiline isa või mitte, saab kindlaks teha DNA testiga, mida viiakse läbi Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis. Asjaolu, et DNA testiga on tuvastatud, et isik ei saa olla lapse bioloogiline isa, ei ole iseenesest piisav, et mitte tuua kaasa isikule, kes on isana sünnitunnistusele kantud, vanema õigusi ja kohustusi. Selleks peab pöörduma seaduses toodud tähtaja jooksul isaduse vaidlustamise hagiga kohtusse.

Kui isadus jäetakse õigel ajal vaidlustamata, võivad sellega kaasneda pöördumatud tagajärjed kõikidele osapooltele - lapsele, fiktiivsele isale ja bioloogilisele isale. Nt. olukorras, kus DNA testiga on tuvastatud, et sünnistunnistusele kantud isa ei olegi lapse biolooline vanem aga vaidlustamise tähtaeg on möödas, kaotab laps õiguse tunda oma bioloogilist vanemat ja temaga suhelda, fiktiivsele isale tekivad seadusest tulenevad lapse ülalpidamiskohustused ja bioloogilisel isal kaob võimalus sisuliselt oma lapse elus osaleda.

Perekonnaseadus annab aga veel ühe võimaluse omaksvõtu teel tekkinud isaduse vaidlustamiseks lapse kaalukaid huve järgides. Selleks tuleb pöörduda vastava taotlusega valdkonna eest vastutava ministri poole, kelleks on siseminister.