Varem oli ka palju vahvaid võimalusi, ja kodusid oleme ennegi kaunistanud, aga OMA kodu on hoopis midagi muud ja esimene kord siin möllata on tõenäoliselt kõige kõige erilisem. Möödunud nädalal andsime täiega tuld!
Kui ma Pajuvärava talu ostsin, oli mulle majja jäetud väga palju vana kraami, eelmise perenaise rahvariidekomplektist kõikvõimalike tööriistadeni välja. Olen kõike seda varandust otsast sorteerida püüdnud ja muu hulgas leidsin siit kastide kaupa nõuka-aegseid jõuluehteid ja –tulesid. Otsustasin, et kõik see peab siin rakendust leidma. Ühtpidi tänuna kogu selle headuse ja rõõmu eest, mida see maja mulle pakkunud on, teisipidi jällegi võimalusena taaskasutada ja lastele näidata asju ajast, mil mina nende vanune olin.
Pajuvärava endine pererahvas oli oma asjade hoidmisel väga hoolas. Leidsin ilusti sildistatud ja hoolikalt ärapakitud kasti jõulutuledega, mõned ketid mõeldud õue, teised tuppa, varupirinud teibiga juhtmete külge kleebitud. Ootusärevalt proovisin neid vooluvõrku ühendada ja peaaegu kõik ketid töötasid. Nendega kaunistasin maja väljastpoolt. Imeline tunne oli, kui peale suurt tööd esimest korda hämaraks kiskus ja maja väljast tuledes oli. Uma ja Rajugi tõmbasid vaikseks ja vaatasid suu ammuli.
Mulle tuli kohe meelde oma lapsepõlv. See tunne, kui maja tuledesse sai, oli hästi eriline. Kõik jäi vaikseks ja selline hea ärevus puges hinge. Küllap see vist ongi see, mis traditsioone edasi viib: suured inimesed tahavad kogeda neid samu tundeid, mis lapsepõlvest meeles. See vist on ka põhjus, miks ma kõiki neid kogemusi täiesti alateadlikult oma jõnglastele pakkuda tahan. Ühel hetkel järsku seisavad nemad oma lastega selles õhtuhämaruses ja meenutavad hetke, kui meie kolmekesi niimoodi seisime ja vaatasime oma kodu.
Tubased tuled saime uued. Üks hästi vahva pood pani jõulude eel õla alla, et saaksime tuppa korraliku LED-i ilu. Imeuhked tulekardinad ja öökullitulukesed ning ka kõik see, kuidas me maja seest ja väljast ehtisime, on näha ka 26nda detsembri Kanal 2 saates „Meie pere ja muud loomad“. On raske sõnadesse panna seda ilust inspireeritud head tunnet, mis meele üle võtab, kui akendel põlevad jõulutuled ja laua peal küünlad. Tulel on inimese üle migni selline ürgne võim ja selle variatsioonid on imelised.

Pajuvärava esimene jõulupuu
Lapsed on juba päkapikkude käima hakkamisest peale nuianud, et me peaks kuuse tuppa tooma. Lõpuks võtsin vedu. Toppisin väänikud autosse ja sõitsin laste isa kodu juurde, et sealt metsast endale sobiv jõulupuu leida. Minu maalapil kahjuks kuuski ei kasva, rohkem kui need, mis siia kunagi istutatud. Lubasin endale, et ostan tulevikus väikesed kuuseistikud ja panen just selle eesmärgiga kasvama, et saaksin mõne äbarikuma jõulude ajal tuppa tuua.
Just äbarik puu on selline jõulupuu, mille mina metsast otsin. Kuidagi mõtlen nii, et kui inimene oma egoismis ja traditsioonivajaduses peab kuuse tooma, siis kindlasti tuleks valida selline, mis metsas ellu ei jääks. Kondasin lastega päris tükk aega, enne kui leidsin varjulises kohas, tihedasti teiste kuuskede vahel kasvanud puu, mis oli küll kõrge, aga hõredate okstega ja altpoolt kahjustatud.
Seletasin lastele, et nüüd anname meie sellele kuusekesele võimaluse kord elus olla inimese jaoks nii ilus ja armas, kui üks jõulupuu üldse olla saab. Saagisime ta tänusõnadega maha ja mahutasime minu pisikese sõiduauto salongi ära.
Kodus asusime teda ehtima kogu selle kollektsiooniga, mis head majavaimud meile jätnud olid. Uma ja Raju arvates on see kõige ilusam jõulupuu ja olen nendega nõus. Puu jätame tuppa kolme kuninga päevani ja siis ei pane teda ei lõkkesse ega viska metsa alla, vaid anname hoopis kitsedele-lammastele. Nii on puukesel olnud suur-suur väärtus nii inimese kui looduse jaoks.

Foto: Filmimees

Valige teiegi selline jõulupuu, mis muidu kindlasti müügiplatsile või metsaserva jääks ja ärge teda pärast välja visake, vaid leidke talle veel kasutusviise. Mäletan pealinna-aegadest, kui vahvad olid need kuuskedest tehtud tuleskulptuurid, mis linna-inimeste jõulupuudest olid kokku pandud.
Just sellised väikesed, samas nii suured asjad on need, mis isegi lumeta jõulude korral selle õige jõulutunde südamesse toovad. Rõõmsad lapsed ja lapselikud vanemad...
Pajuvärava talu on üle aastate jõuluehtes ja minu sees on nii suur rõõm ja tänulikkus, et kõik see headus mind ja lapsi ümbritseb. Nädala pärast kirjutan juba sellest, kuidas möödus jõuluõhtu kogu Hanso-pere klanni keskel.